Kadri Kõusaar kirjutab Eesti Päevalehes, et mõni aeg tagasi, ja üldse mitte valimistega seoses, hakkasin mõtlema astmelise tulumaksu üle. Ma pole otseselt ei selle vastu ega ka poolt – ütleme, et olen neutraalne, kõhklev. Mitte usklik, ega ka ateist – pigem agnostik.

Ühtlasi olen tähele pannud, et kui üldse kasutada terminit „astmeline tulumaks” n-ö ülikonnastatud seltskonnas, puhkeb kohe paanika, umbes nagu oleks keegi haisva solgiämbri söögilauale tõstnud – see tuleb kohemaid ära viia ja seejärel juhtunust sündsalt vaikida. Argument on selline, et majandus seiskuks ja investorid põgeneksid tuhatnelja kohe, kui Eestis kehtestataks astmeline tulumaks (mille tõttu näiteks inseneride, arstide ja õpetajate palgad suureneksid, ning ammugi veel vaesematel – muide, kas pole tobe, et nii austusväärsetest ametitest rääkides pean kasutama väljendit „veel vaesematel”?) Ja et on õiglane, et kõik maksavad samasugust protsenti, hoolimata oma sissetulekust.

(Huvitav, et matkal ei hakka keegi arvutama, et inimesed kannaksid kotte vastavalt oma kehamassi indeksile, et minust 30 protsenti raskem kannab ka minust täpselt 30 protsenti rohkem. Lihtsalt tugevam kannab rohkem ja kõik. Toimib. Kõigil on parem olla.)Loe edasi: http://www.epl.ee/artikkel/594271