Peeter Schamardin kirjutab Postimehe arvamusküljel pensionifondidest. Kohustusliku kogumispensioni osas on emotsioonid taas lõkkele löönud. Väited, et pensionifondid on nagunii miinuses ning surevale hobusele pole mõtet hinge sisse puhuda, on sügavalt demagoogilised.

Vaatame olukorda mõõtkavas. Pensionifondide viimase 12 kuu tootlus kõigub suures piiris nulli ja miinus kolmekümne vahel.

Neid fonde, mille tootlus on kehvem kui miinus 20, on kolm. Ülejäänud kaksteist fondi on oluliselt vähem kaotanud. Neli pensionifondi on viimase aastaga plussis. Kuum teema avalikus arutelus on, kas sissemaksete kavandatav peatamine on piisavalt ulatuslik riigipoolne kokkuleppe rikkumine, et kodanik võiks nõuda kogu pensioniraha korraga kätte.

Eriti kurb on see, et fookus on sujuvalt nihutatud põhiliselt probleemilt, kas riik suudab pensionireformi jätkata või mitte, teisejärgulisele probleemile, mismoodi raha kätte saaks. Ärksamad kodanikud nõuavad pangakontorites juba pensionilepingute tühistamist ja raha väljamaksmist. Kurb on sealjuures see, et tõenäoliselt on sambasse kogunenud raha ainus, mida paljud Eesti inimesed tagavaraks koguda on suutnud ja üldse kunagi edaspidi koguda suudavad – ja sedagi riigiga kahe peale. Loe täpsemalt: http://www.e24.ee/?id=105934