Aivar Hundimägi kirjutab Äripäeva arvamusküljel pensionifondidest.

Mäletate telereklaami, kus ilusal liivarannal ookeani ääres võttis päikest hallipäine Andrus Veerpalu ja üks Eesti pank kutsus kõiki inimesi paigutama oma säästud selle panga pensionifondi, et nautida vanaduspõlves sarnaselt Veerpaluga mõnusat olesklemist soojal maal? Pärast möödunud reedel ilmunud Äripäeva uurimuslugu pensionifondide investeeringutest võiks aga toota hoopis teistsuguse reklaami. On sombune hommik. Tallinnas asuval lõpetamata ehitusobjektil valitseb tühjus ja vaikus, taeva poole sirutavad end suured betoonsambad, mille otstest turritavad välja roostes armatuurlatid.

Ühe samba taga asuvalt rebenenud vatimadratsilt tõuseb elu hammasrataste vahele jäänud kodutu, valmistudes hommikuseks prügikastide revideerimisretkeks. Hoone ette on ta pannud tänutahvli pensionifondidele, sest väike osa fondide rahast paigutati sellesse kinnisvaraarendusse. Õnneks jäi projekt toppama ja nüüd on kodutul koht, kuhu vihma eest varjuda. Klipi lõpp.

Majanduskasvu aeglustumine on löönud mõrad pensionifondide säravasse fassaadi ja toonud välja pensionisüsteemi kitsaskohad. Fondide kaitseks tuleb öelda, et loomulikult ei ole investeerides võimalik vältida vigu. On paratamatu, et mõni investeering ebaõnnestub. Ma aga väidan, et praegu kehtivad reeglid soosivad vigade tegemist.

Loe täpsemalt: http://www.aripaev.ee/3967/arv_kolumn_uus_396701.html