Mihkel Mutt kirjutab Postimehes, et aprillirahutuste ajal muutus võim rahvale lähedaseks. Suur osa sellest heast mainest on kuluhüvitistega jahmerdades hoobilt maha mängitud, võim läks jälle ära kaugemale – «nemad seal». Kas see seadus sel kujul enam vastu võetakse või mitte, sel polegi tähtsust. Kahju on juba sündinud.

Kui jutt on parlamendipalgast Toompeale pürgimise stiimulina, siis muutuvad asjaosalised enamasti kidakeelseteks – «Mis nüüd raha, meie ajame seal oma üliväga kallist riigiasja, meie hoopis ohverdame oma muud tegemised» (á la Mark Soosaar) jne.

Parlamendipalk on imelikus positsioonis. Ühelt poolt on neljakordne keskmine tõeliste rahameeste silmis ikkagi õlleraha. (Vahemärkusena. Eesti Ekspressi asutaja Hans H.

Luik avaldas üle-eelmises «Aeg luubis» suurmõtte, et pankurid ei lähe parlamenti, sest sealne palk on väike. Ma ei saa küll aru, miks pankurid sinna minema peaksid. Ega siis raha mõistust anna. Rahategemine ei ole universaal-, vaid spetsiaaloskus, umbes samasugune nagu pimesi malemäng, kuuekohaliste arvudega peastarvutamine või mitmesuguste häälte (seatapmine, imiku sünd, torm) imiteerimine.

Loe täpsemalt: http://www.postimees.ee/110607/esileht/arvamus/265537_1.php Loe ka: „Riigikogu kuluhüvitiste teema ajakirjanduses“ Loe ka: „Riigikogu kuluhüvitiste teema kajastus raadios ja teles“ Loe EML pressiteadet: „Kavandatav Riigikogu liikmete uus kuluhüvitiste kord tuleb laiendada kõikidele maksumaksjatele“ Vaata EML pöördumist Riigikogu poole