Suure avaliku ja erasektori kogemusega tippjuht Paavo Nõgene rääkis Vikeraadio "Reedeses intervjuus" poliitikute ja ametnike vastutusest ning rollide jagamisest, sellest, miks otsustajad ei tea tegelikult paljusid asju, mida nad on Euroopas otsustanud ning sellest, kuidas teha riigieelarve nii arusaadavaks, et selle põhjal saaks Eesti riiki päriselt juhtida.

Paavo Nõgene on tippjuhina pikalt töötanud avalikus sektoris (Vanemuise teatri juhina ja kultuuriministeeriumi kantslerina) ning alates 2018. aastast juhib Eesti üht suurimat ettevõtet Tallink. Seega peaks tunnetus ja kogemus sellest, kuidas suured organisatsioonid töötavad ja kuidas nende juhtimine praktiliselt käima peaks, olema Eesti mõistes ainulaadne ja tipulähedane.

Intervjuu ajendiks on eelmisel nädalal tulnud uudis, et kaitseministeeriumi kantsler, väga lugupeetud riigiametnik Kusti Salm, lahkub ennetähtaegselt oma soovil ametist, põhjendades lahkumist valdavalt nii, et tema nägemus sellest, kuidas Eesti riigikaitsehankeid tegema peaks – mida, millise tähtajaga ja kui palju ostma peaks – pole saanud kaitseminister Hanno Pevkuri ega ka laiemalt valitsuse poolt piisavat tähelepanu ning on jäänud poliitilisele tasandile toppama.

Ega kantslereid, kes omal soovil poliitilise küsimuse tõttu protestiks, on lahkunud, õieti Eesti riigi ajaloos pole?

Kui on, siis on neid vähe või pole nad niimoodi välja paistnud.

Aga seda pilti tuleb vaadata natukene laiemalt, me ei tea kõike, kui pikalt see "peaga vastu seina jooksmine käis", enne kui tuli selline avang, et lahkun ametist ja räägin kõik südamelt ära.

Peame kindlasti mõistma, et kaitseministeerium on kaks viimast aastat olnud väga keerulises kriisis, Eesti riik laiemalt on olnud kriisis juba üle nelja aasta – kõigepealt epideemia, siis kaks aastat sõda sinna otsa. Eks need mõjutavad ilmselt moel või teisel otsuseid ning ühel hetkel tunnevad ametnikud frustratsiooni, et asjad ei liigu nii kiiresti kui nad võiksid liikuda või väsivad nad ära.

Viimastel kuudel tundub mulle, et Eesti riik on väsinud ja Eesti riigi juhtimine on väsinud.