Meedia on võtnud riigikogu liikmete kuluhüvitised teravdatud tähelepanu alla, nagu seda ikka ja jälle on tehtud. Minu (kui riigikogu liikme) vaatepunktist on see üksnes tervitatav. Kokkuvõtlikult öeldes olen seda meelt, et kuluhüvitised on nähtusena põhimõtteliselt põhjendatud, aga loomulikult tuleb neid kasutada üksnes riigikogu liikme tööga seonduvate kulude katteks, mistõttu tuleb ka kontrollida, et see reaalselt nii oleks.

Mida tuleks aga meedial ja teistel kuluhüvitiste kasutamist kriitiliselt analüüsides silmas pidada, on mitte ainult see, kui palju on keegi kuluhüvitisi kasutanud, vaid ka (ja ennekõike) see, milleks neid on kasutatud. Kui kuluhüvitistega susserdatakse endale palgalisa tegemiseks, on see loomulikult taunimisväärne. Samas on midagi positiivset raske leida selles, kui riigikogu liige küll ei kasuta kuluhüvitisi, aga samas on passiivne ja ei võta ette midagi asjalikku, millega seonduvalt võiks üldse hüvitamisele kvalifitseeruvad kulud tekkida. Kui riigikogu liige kasutab aga päris palju kuluhüvitisi, ent põhjendatult selleks, et täita oma kohustusi riigikogu liikmena võimalikult sisukalt ja hästi, siis on see üksnes positiivne.