Hiljutiste sündmuste valguses teeb Eesti Maksumaksjate liit (EML) ettepaneku, et ametiautoga lapse kooli või lasteaeda viimist tuleks tõlgendada töösõiduna, kuna see aitab inimestel paremini ühendada töö- ja pereelu.

23. novembril avaldas Õhtuleht võrdsete võimaluste voliniku Liisa Pakosta artikli, milles selgitati tööandjatele soolise võrdõiguslikkuse seadusega pandud kohustusi aidata aktiivselt kaasa oma töötajate töö- ja pereelu ühitamisele [1]. Artikkel oli ajendatud haridusminister Mailis Repsi värskest tagasiastumisest, aga kindlasti on selle teema kandepind laiem. 

Toome siinkohalt väljavõte SoVS §-st 11: Tööandja peab naiste ja meeste võrdõiguslikkust edendades:/../  3) kujundama töötingimused sobivaks nii naistele kui ka meestele ning tõhustama töö- ja pereelu ühitamist, arvestades sealjuures töötajate vajadusi; /../

EML on arvamusel, et arusaam sellest seadusesättest peaks jõudma ka maksuseadusesse ning maksuseaduste rakendamise praktikasse. Eelkõige peame silmas tulumaksuseaduse sätteid erisoodustustuste maksustamise kohta ja käibemaksuseaduse sätteid, mis reguleerivad sisendkäibemaksu mahaarvamist ettevõtluse tarbeks soetatud kaupadelt ja teenustelt.

Tulumaksuseaduse § 48 lg 4 defineerib erisoodustust järgmiselt: igasugune kaup, teenus, loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus. Väga üldistatult öeldes maksustatakse erisoodustusena selliseid tööandja kulutusi, mis on valdavalt tehtud töötaja isiklikes huvides, ehk teisisõnu, mida tavaliselt peaks töötaja tegema oma palgast. Kui aga kulu on tehtud peamiselt tööandja töökorralduslikes huvides, on see maksuvaba ning erasektori tööandjad saavad üldjuhul siis ka sisendkäibemaksu maha arvata.

Millal ja millistel tingimustel pidada ühte või teist kulutust rohkem tööandja või rohkem töötaja huvides tehtuks, on paljuski tõlgendamise küsimus, mis sõltub ka väärtushinnangutest, mis võivad ajas ja ruumis muutuda. 

Ametiautoga laste sõidutamist on seni loetud erisoodustuseks, aga meie meelest on aeg küps alustada diskussiooni selle tõlgenduse muutmiseks. Leiame, et seaduse muutmine ei ole otseselt vajalik, vaid piisab sellest, kui Rahandusministeerium või Maksu- ja Tolliamet annaksid maksukorralduse seaduse § 15 alusel välja juhendi, mis tõlgendaks tööandja autoga töötaja lapse kooli või lasteaeda viimist ja sealt koju toomist töösõiduna, kuna sellise sõidu võimaldamisega täidab tööandja soolise võrdõiguslikkuse seaduse §-st 11 tulenevat kohustust ühendada töö- ja pereelu.

Liisa Pakosta on oma artiklis väga mõistlikult märkinud: Kui mingi tugi või ümberkorraldus on asjakohane, proportsionaalne ja tõesti töö- ja pereelu ühitamiseks vajalik, siis selle tegemiseks klaaslage ees ei ole.

[1] Liisa Pakosta. Kuidas toetada töötavat lapsevanemat? – Õhtuleht, 23.11.2020: https://www.ohtuleht.ee/1018538/liisa-pakosta-kuidas-toetada-tootavat-lapsevanemat

Lapsed on loomulik pere osa ning tööandjal oleks tunduvalt lihtsam toetada töötajate töö- ja pereelu ühitamist, kui see ei too talle kaasa täiendavat maksukulu.

Toetame Liisa Pakosta mõtet, et tekkida ei tohiks olukorda, kus ema või isa peaks tööst loobuma lapse hooldamise kohustuse tõttu – ikka tuleb leida sobilik lahendus. Nii, nagu see ju tegelikult ajast aega käinud on – emad ja isad on ikka teinud ära kõik vajalikud tööd ja ka lapsi kasvatanud.

Elu on näidanud, et maksuseadused ja ka nende tõlgendused ei ole kivisse raiutud. Näiteks töö ja kodu vahelised sõidud loeti veel üsna hiljuti ainult erasõitudeks. Nüüd aga on TuMS § 48 lg 5¹ juba mõnda aega hoopis avarama tähendusega, sätestades: Erisoodustusena ei maksustata töötajate elu- ja töökoha vaheliseks transpordiks kasutatud ühistranspordi piletihinna hüvitamist. Muu transpordikulu hüvitamist ei maksustata erisoodustusena, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga või kui puudega töötajal ei ole võimalik kasutada ühistransporti või ühistranspordi kasutamine põhjustab liikumis- ja töövõime olulist langust. Samuti ei maksustata erisoodustusena tööandja ettevõtlusega seotud kulutusi töölepingu alusel töötava töötaja transpordiks elu- ja töökoha vahel, kui töötaja elukoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast või kui tööandja korraldab transporti sõidukiga, millel on vähemalt kaheksa istekohta, või bussiga liiklusseaduse tähenduses. 

Teine näide sellest, et maksuseadust on töötajate heaolu silmas pidades avardatud, puudutab näiteks spordikulude kompenseerimist. Tõlgendusprobleemide vältimiseks on tulumaksuseaduse erisoodustuse paragrahvi toodud selge välistus, et töötaja tervise edendamiseks tehtavaid kulutusi 100 euro ulatuses töötaja kohta kvartalis erisoodustusena ei maksustata (TuMS § 48 lg 5⁵).

Mis puudutab laste sõidutamist, siis tihtipeale peab paika ka see, et laste kooli sõidutamine ei tekita lapsevanemale lisakilomeetreid, sest kool jääb niiöelda tee peale. Isegi Riigikohus on oma 03.03.2009 lahendis (kohtuasi 3-3-1-93-08) märkinud, et kui töötaja kasutab tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks viisil, mis pole rahaliselt hinnatav soodustus ja kui see kasutamine ei too tööandjale kaasa kulutusi, siis pole tegemist erisoodustusega. Näiteks võib töötaja teekonda pikendamata peatada auto selleks, et ühendada ettevõtluseks toimuva sõiduga isiklik tegevus.

Ühiskondliku meelerahu saavutamiseks oleks  EML hinnangul igati tervitatav, kui kõigile tööandjatele oleks tagatud, et kui nad soovivad toetada töötajat pere- ja tööelu ühitamisel, siis riik toetaks seda omalt poolt maksuvabastusega. See puudutaks loomulikult kõiki tööandjaid ning kõiki töötajaid nii avalikus kui erasektoris ja MTÜ-des, puudutaks ka juhatuse liikmeid ja füüsilisest isikust ettevõtjaid. Kuna loomulikult ei suuda kõik tööandjad varustada kõiki oma töötajaid ametiautoga, siis on kindlasti vaja võrdse kohtlemise tagamiseks lugeda maksuvabaks ka see, kui tööandja hüvitab oma töötajate laste ühistranspordi kulud.