Mart Laar kirjutab Äripäeva arvamusküljel, et eelseisvatel valimistel on Eestil võimalik valida kolme suuna vahel. Peame otsustama, kas vajume tagasi ümberjaotamisühiskonda, püsime kindlameelselt praegusel kursil või üritame selles tulevikku vaadates teatavaid täiendusi teha. Viimased aastad on meile andnud karmi õppetunni, et soov ratsa rikkaks saada võib meid hoopis vaesemaks muuta. On hea, et suutsime viimasel hetkel mõistusele tulla ja kulutusi võimaluste järgi sättida, mitte vastupidi.

Saavutatust ei tohi me aga eufooriasse sattuda. Selleks, et edasi minna, tuleb tehtud vigu karmilt ja õiglaselt analüüsida - ikka selleks, et samasse lõksu mitte enam langeda. Võtame roosad prillid eest ning tunnistagem, et iga hinna eest viie rikkaima hulka pürgimise loosung on meid sellest eesmärgist vaid kaugemale viinud, Põhjala tiigriks hüppamine kardetavasti samuti. Mida peaksime siis tulevikku vaadates silmas pidama?

Lähiaastate põhieesmärk on selge - võlg on võõra oma, eelarve olgu tasakaalus või ülejäägis.

Ja seda mitte ainult aasta lõikes, vaid pikemas perspektiivis. Kontratsüklilise eelarvepoliitika nõue tuleks - nagu seda eurotsoonis praegu ette pannakse - sisse kirjutada meie põhiseadusse, vähemalt eelarve baasseadusesse. Kui Eesti peaks uuesti võlgu elama hakkama, pole me möödunud kriisist tõesti midagi õppinud. Kindlasti peab Eesti hoiduma uuest palgarallist.

Valitsemiskulud tuleb külmutada, palgatõusudest võib rääkida vaid riigieelarvelistes asutustes, kes hoolitsevad julgeoleku või targemaks saamise eest.Loe täpsemalt: http://www.aripaev.ee/4973/arv_kolumn_uus_497301.html