Riigikogu liige Jürgen Ligi kirjutab Postimehes etenduste ja kontsertide käibemaksust.

Rehepapp pole ammu enam amet, ta ei tunne ametite piire nagu südametunnistuski. Ketserlik on nii öelda, aga poliitika on suuresti sõda rehepaplusega, omakasu vastu ja avalike huvide eest. Teadmisega, et poliitikategijana ollakse ametijärgselt ise kahtlusaluse rollis. Näiteks kirjanikule annab amet hoopis immuniteedi.

Seda suurem on tema vastutus, et tal (maksu)poliitilisse debatti astudes oleks öelda midagi kaalukat ja avalike huvidega läbi kaalutut. Etenduste käibemaksu teema vajab kõige kiuste selgitamist, nagu ka vastamist etteheited, mida 18% maksumäära toetajaile tegi teiste seas Mihkel Mutt (PM 7.12). Maksundus on võrratult igavam kui poeesia. Maks ja kultuur on peaaegu et vastandid nagu paha ja hea, kuid mõlemad on elu osad.

Maksunduses ei piisa, et arvaja on poeet ja vorm kaunis, selles kehtib pigem loogika ning eelistused tuleb panna täpsete argumentide keelde. Loogiline järeldus kõigest õilsast, mida piletite käibemaksu teemal mõne päevaga on öeldud, on «ei kultuuripoliitikale ja -toetustele!». Kultuur tuleb öeldu järgi vabastada ikkest, sest toetamine tekitab kroonusõbralikkust, meelelahutust ja kultuuri ei saa eraldada, eraldajaid usaldada – valides jääb keegi äkki ilma. Prostam resümee oleks «lennaku miljonid, küll leidub allatuult väärtkultuurigi».

Kultuuri vaenlane number üks ei ole siiski poliitika, vaid halb maitse, söandan väita. Kultuuri toetamine on nii tähtis selle pärast, et publikumenu ja etenduse sügavus ei ole korrelatsioonis. Toetustevabal sõltumatusel oleksid omad võlud, kuid ei usu, et see oleks kultuurisõbra praktiline soov. Piinavalt igav on lisada, et ainuüksi ressursside piiratus sunnib peale vaeva meelelahutust kultuurist eristada.

See tähendab esmalt toetusmeetodi valikut, mitte vaidlust maitse üle. Pole midagi kultuuritut tões, et käibemaksusoodustus on halvim võimalik viis kultuuri toetada, see ei lähe mitte lihtsalt röögatult kalliks, vaid esimeses järjekorras vastuollu meie tunnetusega kultuuri enese väärtustest. Poliitika on paratamatu, et eelistada inimtegevusest paremat osa kultuurina. Meie maksumäärad pole kõrged, ja selle üks eeldusi on olnud grupihuve teenivate maksusoodustuste vähesus.

Koalitsioonileppessegi on kirja saanud, et käibemaksuerandeid ei toetata. Loe täpsemalt: http://www.postimees.ee/160108/esileht/arvamus/306446.php