Eelmise aasta lõpus istusin kohvilaua taga ühe riigiameti juhiga. Ta vabandas, et tal on mõtted hajali, sest järgmisel päeval pidi ta minema ühe asutuse töötaja töölepingut lõpetama. „Koostöö ei laabu ja ta ei tee enda ülesandeid ära,“ lausus riigiasutuse juht. „Aga kuna ta inimtüüp on selline, kes endal viga ei näe, siis võib kindel olla, et ta kaebab kõigile. Ka teile kindlasti.“

Vallandamine (ka koondamine) on mõlemale osapoolele traumeeriv. Koondamine toimub enamjaolt majanduslike põhjuste tõttu. Vallandamine viitab pigem koostöö mittelaabumisele. Sellel on tihtilugu mitu põhjust. Vahel ei klapi isikuomadused, vahel on inimene alamotiveeritud, vahel ei saa ametnik talle pandud ootuste ja tööga hakkama. Selles pole mitte midagi haruldast.

See toimib ühtemoodi nii eraettevõtetes kui ka riigiasutustes. Inimesed on inimesed kõikjal. Nüüd tuleb mängu aga. Miks riigiasutused hoiduvad vallandamisest ja eelistavad koondamist või äärmisel juhul üllatavalt kopsakaid lahkumishüvitisi?