Maksudebatt nõuab julgust ja vastutust. See on aga omakorda märk küpsest ühiskonnast, kirjutab Kerly Randlane.

Eesti Vabariigi põhiseadus käsitleb maksuküsimusi suhteliselt lakooniliselt, kuid peab neid siiski niivõrd oluliseks, et nende kehtestamine ja muud põhimõttelist laadi küsimused on usaldatud üksnes riigikogule.

Nii pole lubatud maksude küsimusi panna rahvahääletusele, ei nende kehtestamise, kehtetuks tunnistamise ega ka maksumäära muutmise osas. Sama piirang kehtib hädaolukorras ka presidendile, et ta ei kuritarvitaks talle antud volitusi ega asuks ümber kujundama põhiseaduslikku korda ja maksusüsteemi.

Vaatamata sellele, et põhiseaduslik regulatsioon on maksude osas suhteliselt napp, näitab selle sõnastus siiski kuivõrd oluliseks peeti põhiseaduse koostamisel maksude kehtestamise parlamentaarset vormi. Sellega oleks justkui kõik öeldud ja diskussioon peaks siin lõppema.

Aga kas peaks? See, et maksude küsimusi ei saa panna rahvahääletusele, on ilma arutlematagi selge. Ja seda muidugi põhjusega. Isegi kui rahvas on intellektuaalselt väga võimekas ja saab aru maksustamise olulisusest, siis naljalt ei leia inimest, kellele meeldivad maksud ja veelgi enam maksutõusud. Seevastu ei keela põhiseadus inimestel olla nõudlik valija.

Loe lähemalt:
https://www.err.ee/1609767792/kerly-randlane-maksudebati-algatamine-nouab-julgust