• Ametkonnad soovivad rohkem dokumente huviliste eest sulgeda.
• Tendents infot peita on üleüldine ja ajas kiirenev.
• Dokumentide massiline salastamine peab lõppema.

Juba vahva sõduri Švejki juhtumistest maailmasõja päevil teame, et bürokraatial on kalduvus vohada ning salastada kõike, mis vähegi võimalik. Paraku pole erandiks Eesti Vabariigi ametkonnad. Ette on võetud avaliku teabe seaduse muutmine (loe: nudimine), mille käigus on ministeeriumid esitanud hulgaliselt ettepanekuid, kuidas senisest rohkem dokumente huviliste eest sulgeda.

2001. aastal jõustunud avaliku teabe seadus on olnud üldsuse ja seda esindava ajakirjanduse vaatest üsna hea. Paraku on teda juba mitmel korral täiendatud ning ikka selles suunas, et huvilistel oleks teavet raskem kätte saada.

Juba praegu puudub piisav kontroll selle üle, kuidas ja miks tembeldavad ministeeriumid dokumente märkega «asutusesiseseks kasutuseks». Augustis kirjutas ERR juhtumist, kus rahandusministeerium salastas Mart Võrklaeva kirja kultuuriministeeriumile, milles minister soovitas tungivalt võtta rahvusraamatukogu remondiks puuduolevat raha kultuurkapitalilt. Peale mõningat protsessimist tegi ministeerium dokumendi siiski avalikuks ja tunnistas, et AK-tempel oli sellele löödud alusetult.