Rahandusminister Ivari Padar kirjutab Postimehe arvamusküljel, et Eesti eelarvepoliitilised otsused peavad tagama meile eurotsooni liikmesuse nii kiiresti kui võimalik ehk juba 2011. aastal. See on fakt, selline on poliitiline tahe ja sellest tuleb eelarvepoliitikat kujundades ja arutades lähtuda. Kõikide nende arutelude juures tuleb silmas pidada kaht asja: paanika on halb nõuandja ja eelarvepoliitikaga ehk avaliku rahaga ei saa lahendada Eesti majanduse kõiki probleeme.

Prohvetid ja valeprohvetid, kes üha süveneva enesekindlusega kuulutavad eelarvedefitsiidi miljardite uusi arve, on tekitanud tunde, nagu pärineks Eesti riigi eelarve halvast õudusfilmist ning justkui oleks eelarvepoliitika mingi rulett, kus igaüks ise võib mingi numbri peale panuse teha.

Ei tohi unustada, et majanduse prognoosimisel ja eelarvepoliitika kujundamisel on kindel metoodika. Selle metoodika olemus ei ole arvamine ja oletamine, selle aluseks on informatsiooni kogumine sellises ulatuses, mis lubab põhjendatult otsustada, kas senist poliitikat jätkata või muuta. Seega ei ole riigi eelarvepoliitika pelgalt bilanss, selle eesmärk on laiem. Eelarvepoliitika peab tasakaalustama majandusarengut ning tagama oluliste teenuste kättesaadavuse inimestele.

Tähtis on jälgida ka seda, mis Euroopas toimub. Euroopa Komisjoni sügisprognoosi järgi on enamiku Euroopa Liidu riikide valitsussektori eelarved järgmisel aastal defitsiidis. Iirimaal langeb eelarvepositsioon 2007. aasta 0,2-protsendiselt ülejäägilt –5,5-protsendilisse puudujääki sel aastal ning jõuab 2009.

aastal prognoositavalt kuni 6,8-protsendilisse puudujääki. Iirimaa on küll kõige drastilisem näide, aga üle 3 protsendi puudujääki jõuavad tuleval aastal ka ilmselt Läti, Leedu, Prantsusmaa, Rumeenia, seal on juba Ungari ja Suurbritannia. Selliste defitsiitidega reageerivad Euroopa valitsused majandussurutisele. Loe täpsemalt: http://www.postimees.ee/?id=49731