Kuigi ma ei tunne muret selle pärast, kas eelarve tähtajaks riigikokku jõuab, olen riigieelarve ümber toimuva pärast siiski mures, sest minu arust on meil siin midagi kogu aeg paigast ära olnud.

Esiteks tundub mulle, et me oleme eelarvest rääkides mõned mõisted segi ajanud. Näiteks kasutame mõisteid „eesmärk“ ja „põhimõte“ nii suvaliselt, et tihtipeale saavad loomulikest ja ammu teada olevatest põhimõtetest nagu „raha ei ole võimalik kulutada rohkem, kui seda on“ ning et „laenata ei saa rohkem, kui laenu teenindada suudetakse“, eelarve koostamisel peamised eesmärgid. Need eesmärgid, olgu siis sotsiaal- või majandusvaldkonnast, mille saavutamiseks eelarvet tegelikult koostatakse, jäävad aga tagaplaanile.