Lauri Linnamäe kirjutab Postimehes, et veel hiljuti lootusrikkalt biokütuste poole vaadanud euroliidu entusiasmist on järel riismed – isegi europarlament nõuab biokütuste otstarbekuse uurimist.

Paari aasta eest seadis Euroopa Liit eesmärgiks, et 2010. aastal oleks 5,75 protsenti ja 2020. aastaks 10 protsenti transpordis kasutatavatest kütustest biokütused. Nüüd on selgeks saanud, et seatud sihid olid utoopilised.

Seda osalt esimese põlvkonna tootmisseadmete ebatõhususe tõttu, aga ka biokütuste sotsiaalse ja keskkonnamõju alahindamise pärast. Üha suurenevat biokütuste tootmist peetakse maailmas kiirelt kerkivate toiduhindade põhjuseks, kuna biokütuse toorained nagu raps ja mais konkureerivad toiduainete kasvatamiseks vajaliku põllupinna pärast. Lisaks pannakse biokütuste tootmisele süüks metsade suurenenud raiumist. Kriitikute hinnangul tähendab see kõik, et biokütuste osakaalu suurenemise tagajärjed ökosüsteemile ja ühiskonnale võivad olla ettearvamatud.

Lisaks on ka paljude biokütuste tootmise kasutegur väga väike – õlitaimede kasvatamiseks kulub palju fossiilset kütust ja ka väetisi, mis kokkuvõttes tähendab, et see võib keskkonnale olla suuremaks paineks kui fossiilsete kütuste tootmine. Seetõttu töötab Euroopa Komisjon välja kriteeriume, millistel tingimustel toodetud biokütust üldse biokütuseks lugeda. See aga tähendab, et biokütuste 5,75-protsendiline osakaal transpordi valdkonnas nihkub üha ebatõenäolisemasse kaugusse. «Me oleme biokütuste 5,75-protsendilisest osakaalust ikka üsna kaugel,» tõdes põllumajandusministeeriumi asekantsler Andres Oopkaup.

Tema sõnul saab ühest hektarist rapsist umbes tonni biodiislit, kuid agronoomide hinnangul ei kannata Eestis üle 70–80 tuhande hektari rapsi kasvatada. Kui Kunda sadama juurde kavandatav bioetanooli tehas aga tööle hakkaks, vajaks see üüratus koguses toorainet – umbes kolmandiku kogu Eesti aastasest teraviljatoodangust. Loe täpsemalt: http://www.postimees.ee/300508/esileht/majandus/334064.php