Mikk Salu kirjutab tänases Eesti Päevalehes, et II pensionisamba süsteemide ebapopulaarsus tuleneb nende olemusest – raha võetakse praegustest palkadest, et anda see tagasi kunagi tulevikus. Praegused sissetulekud ja heaolu vähenevad tulevase heaolu nimel. Vajadus on praktiline. Töötajate osakaal pensionisaajate seas aina väheneb ja lõputult pole senise süsteemiga võimalik edasi minna.

Üleminekuperioodil peab tööealine elanikkond kandma topeltkoormust: maksma praegustele pensionäridele ja säästma samal ajal omaenda tulevikuks.

Tõenäoline tee on maksutõus. Reformierakondlased praegu ilmselt palvetavad, et vabatahtlikult makseid jätkavate inimeste arv (hiljem on riik lubanud neile omapoolse osa hüvitada) oleks võimalikult väike, sest siis on ka kompenseerimine ja võimalik maksutõus minimaalne. „Ilmselt palvetavadki,” arvab ka sotsiaaldemokraat Eiki Nestor. Sotsid jälle loodavad, et vabatahtlikke jätkajaid on piisavalt palju, et maksutõus igal juhul läbi suruda.

Tegelikult oli täpselt sama küsimus valitsuse ees ka kümmekond aastat tagasi, kui II pensionisamba süsteemi alles loodi. Kõik rehkendused näitasid, et vähem kui 6% palgast ei anna kogumise mõttes loodetud tulemust ehk see on miinimum, mida üldse on mõtet säästa-koguda. Kehtivast sotsiaalmaksu pensioniosast (s.o siis I sambast) 6% mahavõtmine oleks tähendanud veelgi suuremat I samba defitsiiti. Sotsiaalmaksu tõstmine, et sellest rahastada II sammast, polnud aga Siim Kallasele ja Reformierakonnale vastuvõetav.

Nii jõutigi lahendusele, et 2% paneb töötaja ja 4% lisab riik. Tol hetkel andis 2+4-süsteemi kehtestamine võimaluse teha näo, et makse pole vaja tõsta. Aga eks tule ka see 4% riigi panust ikkagi maksudest kellegi ja millegi arvelt.Loe täpsemalt: http://www.arileht.ee/artikkel/466199