Eelarve tasakaalu kummardamise asemel võiks valitsus tegeleda strateegiliste väljakutsetega, kirjutavad Jaak Aaviksoo ja Raul Eamets.

Hiljaaegu avalikustas rahandusministeerium majandusprognoosi, mis on aluseks eelarve läbirääkimistele. Asjakohast pressikonverentsi oli natuke piinlik vaadata.

Rahandusminister Jürgen Ligi, kes on tuntud oma enesekindlate sõnavõttude poolest, oli seekord väga ebalev, otsides ja valides hoolikalt sõnu, pilk ekslemas mööda ruumi. Lisaks segas ta korduvalt vahele rahandusministeeriumi ametnike esitlustele, tekitades omakorda segadust esinejates. Esinejate kehakeel ei jätnud muljet, et nad on ühiselt veendunud valitud tee õigsuses.

Kui prognoosi sisust rääkida, siis pidi kaks esinejat kulutama päris pika aja sissejuhatuseks, et selgitada, miks esitlusele tulevaid arve ei saa väga tõsiselt võtta. Nimelt eeldavat Brüsseli tavad, et prognoosi põhistsenaarium koostatakse poliitikamõjusid arvestamata, juhul kui need ei ole veel seadustatud. Tulemuseks oli tõdemus, et kui midagi ei tehtaks, siis kasvaks Eesti majandus järgmisel aastal 3,3 protsenti, inflatsioon oleks 4,2 protsenti ja tööpuudus väheneks.