Eestis on kujunenud eraldiseisev eelisseisuslik klass – ametnikud ja teenistujad, kelle privileegid ning suhtumine meenutavad üha enam keskaegse aadli suhtumist rahvasse. Nende ning nende soosingus olevate isikute ja organisatsioonide kulude kokkuhoid võiks meie riigile pakkuda olulisi rahalisi võimalusi. Kuidas liikuda riigiaadli mõtteviisilt tagasi riigimeheliku valitsemise juurde, küsib Jaak Nigul.

28. augustil 1920 jõustus Asutava Kogu vastu võetud seisuste kaotamise seadus, millega kaotati Eestis seisused (aadel, vaimulikud, linnaelanikud ja talupojad) ning kõik seadused ja määrused, mis sisaldasid seisuslikke õigusi, eesõigusi, kohustusi ja õiguste kitsendusi.

Ja ometi oleme nüüdseks, sajand hiljem, jõudnud olukorda, kus meil on tekkinud uus privilegeeritud seisus: valitsussektori ametnikud ja teenistujad. Ma ei mäleta valitsussektori ametikohast tulenevate privileegide lubamist valimislubadustes, kuid siiski on need kuidagi märkamatult tekkinud.

Loe lähemalt:
https://www.err.ee/1609805802/jaak-nigul-riigiaadli-teke-moju-ning-riigieelarve-karpevoimalused