Kaarel Tarand, Sirbi peatoimetaja, kirjutab eesti Päevalehes, et küüniku seletus sellele, miks jõulu ja uue aasta vahelisel rahu- ja jõudeajal kerkis ootamatult meediasse tõsine maksuteema, nimelt kultuuriürituste võrdse käibemaksustamise küsimus, oleks, et partei poliittehnoloogid nägid kalendris kena auku ja otsustasid selle enda huvides ära kasutada.

Vastavalt meedia hingelaadile veeti kohe kohale ka eriti paksu värvi purgid, et maalida pealkirju “Jänes läks sõtta”, “Võitlus viimse veretilgani” jne. Kui nii, siis küsigem: mis kasu võiks püha üritus algatajatele tuua? Esiteks, Reformierakonnale on majanduses “võrdse kohtlemise printsiip” loosungina ülioluline. Seega ideoloogiline küsimus.

Turufundamentalism ongi praegu riigipatriotismi kõrval pisut tagaplaanile jäänud. Ja tühja sest, et vankumatu veendumus, justkui oleks majandus kõige alus, pärineb eelmiselt, punaselt režiimilt, mis tegelikkuses hoolitses vähimagi majandusvabaduse puudumise eest. Eks inimene tekkinudki ju majandustegevuse tulemusena, mitte vastupidi. Pealiskaudsel vaatlemisel näibki kõik õige.

Kuna kõrg- ehk süvakultuuri ning meelelahutuslike sündmuste vahel vahet teha on lootusetu, siis ongi ju arukas kohelda kõiki tegijaid võrdselt. Paraku on nii, et tulenevalt etendusasutuste erinevast juriidilisest vormist ja staatusest tekitab näiliselt võrdsem kohtlemine hoopis uut ebavõrdsust. Mittetulunduslikke ja tulundusühinguid eristavad Eesti seadused selgelt. Rajades seatakse neile täiesti erinevad eesmärgid.

Nende õigus teenuste hinda kujundada on erinev. Nende eelarvete koostamise alused on nagu öö ja päev. Neile laekuvat raha maksustatakse erinevalt. Niisiis, et saavutada kõigi etendusasutuste võrdne kohtlemine, peaks tegema ühetaoliseks ka nende juriidilise vormi (siin on kaks võimalust: kas kõik on turul või kõik on riigistatud) ja kõrvaldama erinevused eesmärkides.

Teiseks võis rahandusministeeriumi kamandava sotsiaaldemokraatidest liidupartneri reaktsiooni kergesti ennustada. Nemad on hinda tõstva võrdsustamise vastu. Et igal asjal on oma hind, siis pakub praeguse varajase vastasseisu tekitamine peagi algavateks 2009. aasta eelarvekõnelusteks mitmekülgseid kauplemisvõimalusi.

Kui sotsiaaldemokraadid jäävad endale kindlaks, siis millest nad peavad suurema partneri kasuks loobuma? Hiljemalt mais, kui peab allkirjad saama järjekordne riigi eelarvestrateegia (aastateks 2009–2012), saame sellele vastuse. Panused on ju päris suureks aetud, kultuuriminister Jänes räägib oma sõnavõttudes mitmesajast miljonist kroonist, mis jäävat riigil aastas kommertskultuuri sektorist saamata. Ja mille kõik (!) saaks kulutada kõrgkultuuri toetuseks, kui seadust muuta.

Loe täpsemalt: http://www.epl.ee/arvamus/414247