Jaak Heinola, KIA Auto juhatuse esimees, kirjutab Postimehes, et puhkusereisil ühes vasakpoolse liiklusega Vahemere maal esmakordselt rendiautoga liigeldes lülitasin pea igal ristmikul suunda näidates sisse klaasipuhastid.
Põhjus oli lihtne – parempoolse rooliga autol on vahetuses ka suunatulede- ja klaasipuhastite kangid. Kuigi ma seda väga hästi teadsin, siis alateadvus pani esimesel päeval tegutsema natuke… ebaadekvaatselt. Tundub, et samasugune ebaselguse-sündroom edasiste majandusarengute suhtes ahistab ka meie riigitüüri juures olijaid. Muudatuste ettepanekuid tuleb nagu küllusesarvest, kuid need on sügavamalt läbi mõtlemata.
Pean siinjuures silmas meie lugupeetud rahandusministri ettepanekut maksustada «luksusmaksuga» sõiduautod alates teatud mootori võimsusest. See on ehe näide, kuidas lihtsalt mingisugust maksu lisades püütakse lappida eelarveauke. Kusjuures saadav tulu oleks marginaalne. Kindlasti on ettepanekul ka pooldajaid, sest tüüpiliste eestlastena oleme tihti rõõmsad, kui naabril kehvasti läheb.
Tegelikult on seda mõtet ja lisaks veel paljusid muidki rakendatud meie naaberriigis Rootsis ja sealne ühiskond tundub meile vägagi inimsõbralik. Selle eesmärgi pole püüdleme ju meiegi. Seega siis käärime käised üles, mõtleme veel makse lisaks, jagame raha ringi ja õnn ongi meie õuel? Kogu asja juures on ainult üks aga.
Sest tegelikult on see Rootsi riik oma sotsiaal- ja maksupoliitika tõttu pankrotieelses seisus, mida keegi ei julge tunnistada. Elatakse juba mitte laste, vaid lastelaste arvel. Kas tahame korrata sama viga ja hakata käima teed, kus paar põlvkonda maitsevad head elu, mille lapsed pärast kinni maksavad? Tegelikult on meil läinud väga hästi ja seda just tänu senisele maksupoliitikale, mis on toonud juurde investeeringuid ja töökohti.
Seepärast ei tohiks esimeste raskuste ilmnedes visata piltlikult öeldes präänikut põõsasse ja haarata piitsa järele. Selle asemel et sundida, võiks hoopis meelitada. Loe täpsemalt: http://www.postimees.ee/190508/esileht/arvamus/331428.php