Šveitsi ajakirjanik Kaspar Näf leiab tänases Postimehes, et Eesti võiks rahulduda ka puudujäägiga eelarvega. Kuid tingimusel, et lepitakse kokku riigieelarve tasakaalustatus pikemas perspektiivis.

Pikaajalised vaatlused näitavad, et ühe riigi majandus ei kasva pikemas perspektiivis kunagi kümme protsenti aastas. Arenenud riikide keskmine majanduskasv ei ole pärast Teist maailmasõda ületanud kolme protsenti aastas. Isegi kui arvata, et Eesti on teistest parem ja suudab saavutada keskmiselt kuueprotsendilise kasvu (mida ma isiklikult pean ebareaalseks), siis olid viimaste aastate kasvuarvud tublisti üle keskmine.

See ei ole iseenesest halb. Selline areng muutus problemaatiliseks siis, kui riik püüdis majanduskasvu makse langetades veelgi hoogustada. Reformierakonna sõnum ettevõtjale oli «Riik jätab sulle rohkem raha kätte, kasuta seda ja tooda veel rohkem» ja «Ülejärgmisel aastal on see sulle veel kasulikum». Töövõtjale aga öeldi: «Riik jääb sulle rohkem raha, mida võid panustada majandusse.»Eelarveprobleemid tõmbasid sellisele poliitikale kriipsu peale.

Maksureform peatati ja mõnede toodete käibemaksu tõsteti. Nende meetmete sõnumid olid ka selged. Ettevõtjale: «Riik ei hinda enam su panust majanduse arengule nii kõrgelt nagu enne, ei tasu enam pingutada», ja ostjale: «Ära enam osta – need tooted on varasema ajaga võrreldes ülearu kallid».Loe täpsemalt: http://www.postimees.ee/?id=68326