Ivari Padar kirjutab Eesti Päevalehe arvamusküljel, et vähem kui aasta jooksul haaras valitsus kolmandat korda kärpekääride järele. Tegelikult käidi äsja 2009. aasta riigieelarvest üle veel mehisema riistaga.
Põhjused peituvad maailmamajanduses, mis on alates läinud aasta viimasest kvartalist kiirelt kukkunud. Eesti pole globaalsest kriisist puutumata jäänud.
Nõudluse tohutu järsk kadumine meie eksporditurgudel, sündmused Lätis ja nende mõju meie majanduskeskkonnale, erasektori laenujanuse pillerkaari asemele tulnud tohutu masendus, pankrotid ja massilised koondamised – kõik see kajastus riigi maksutulude kokkukuivamises. Jaanuari alguseks oli selge, et otsustav lõige eelarves on ainuvõimalik samm. Vastasel juhul võinuks me sügisel olla silmitsi olukorraga, kus õpetajatele jäävad välja maksmata palgad ja eakatele pensionid. Mäletan iseseisvuse taastanud Eesti algusaastaid, kui siin-seal maksti piimaraha välja juustus.
Eelarvest pole võimalik kaheksa miljardi krooni suurust tükki ära hammustada nii, et keegi haiget ei saa. Seepärast püüdis valitsusliit teha valikuid põhimõttel, et kokkuhoid jaguneks ühiskonnas võimalikult solidaarselt ja õiglaselt. Sotsiaalmaksu halb laekumine tähendab selget tagasilööki haigekassa eelarvele. Siin üritati enam säästa raviks mõeldud raha, mistõttu jäävad edaspidi inimeste endi kanda kolm esimest ja tööandjate kanda viis järgmist haiguspäeva.
Raske südamega tuli minna omavalitsuste rahakoti kallale. Aga teisalt tuleb linnadel ja valdadel riigile kriitilisel ajal võtta osa raskusi ka oma õlgadele. Avaliku sektori hiidkärbe näpistab kahjuks väga paljude inimeste palkasid ning hoiab kokku mitmete programmide ja tegevuste kuludelt. Loe täpsemalt: http://www.epl.ee/artikkel/459418