Eiki Nestor kirjutab Eesti Päevalehe arvamusküljel, et töö­tu­kas­sa mak­sumää­ra alan­da­mi­ne aas­tal 2005 oli sel­ge vi­ga. Ma­jan­dus­kas­vu ja väi­ke­se töö­puu­du­se ajal oli töö­tus­kind­lus­tust mui­du­gi po­pu­laar­ne tam­pi­da, ku­ni sel­le lik­vi­dee­ri­mi­se­ni väl­ja.

Tä­nu tae­va­le, et vii­ma­ti öel­du­ni ei jõutud, aga ka mak­sumää­ra vä­hen­da­mi­ne ei võimal­da­nud kind­lus­tu­sel soe­ta­da hal­ba­deks ae­ga­deks kor­ra­li­kult va­ru­sid. 2008. aas­ta ke­va­del pee­tud uue töö­le­pin­gu­sea­du­se lä­birää­ki­mis­tel saa­vu­ta­ti komp­ro­miss paind­lik­ku­se ja tur­va­li­su­se va­hel.

Siis teh­tud ar­vu­tu­sed läh­tu­sid tol­le aja tead­mis­test ehk keh­ti­vast ma­jan­dusp­rog­noo­sist ja näi­ta­sid, et uu­te, kee­ru­li­se­ma­te üle­san­ne­te­ga saab töö­tus­kind­lus­tus hak­ka­ma, kui mak­sumäär viia ta­ga­si esial­gu keh­ti­nud ta­se­me­le 0,5% (mak­sab tö­öand­ja) + 1% (mak­sab töö­ta­ja). Täies­ti õigus­ta­tud oli küsi­mus: mis saab siis, kui te­ge­lik­ku­ses osu­tub töö­puu­dus too­na ar­va­tust hul­le­maks? Loe täpsemalt: http://www.epl.ee/artikkel/463965