Mati Feldmann kirjutab Äripäeva arvamusküljel, et on oma töise elu jooksul kuus korda töökohta vahetanud, ühelgi juhul ei jäänud paus pikemaks kui kuu. Ühelgi juhul pole ma end kusagil arvele võtnud, pole taotlenud ega saanud kopikat-sentigi töötuskindlustushüvitist.

Eesmärk on olnud kiiresti samaväärne või parem töö leida. Selle taustal tundub mulle ülekohtune, kui minu töötuskindlustusmakset tõstetakse mitu korda. Pigem võiks uue töölepinguseaduse nende punktide, mis töötukassa koormust suurendavad, jõustamine edasi lükata.

Ma saan aru, et töötukassa maksis I kvartalis neli korda rohkem hüvitisi välja kui aasta varem. Et töötute arv on kasvanud - nädalaga lisandus üle 2000 uue töötu, mistõttu töötukassa raha võib otsa saada. Aga ikkagi. Mulle tükib pähe küsimus, kas iga töötu on teinud ikka kõik endast oleneva, et mitte edasi töötu olla.

Ma saan aru ka sellest, et siinne auditoorium ei ole õige koht sellise küsimuse esitamiseks, sest enamik töötuid tõenäoliselt ei loe seda artiklit. Aga otsustajad ei ole töötud ise, vaid töötukassa, selle nõukogu, valitsus, võimalik, et riigikogu. Neile tahaksingi südamele koputada - kas on ikka ilus nii sügavale maksumaksja tasku kätt ajada. Loe täpsemalt: http://www.aripaev.ee/4292/arv_kolumn_429202.html