Margit Adorf kirjutab Õhtulehes, et 21. mail käis mõni aru kaotanud arst välja idee, et tuleks kehtestada lastetusmaks. Arstide Liidu koduleheküljel seisab lühike avaldus, mille lõpetab lõik: «Kui riik on juba nii lootusetus olukorras, et kokku hoida ei häbeneta isegi laste toidu pealt, siis tuleks pigem pöörduda nende inimeste poole, kes ei pea oma sissetulekust suurt osa laste peale kulutama.

Ka nemad võiksid olla lapsevanematega solidaarsed ja aidata raskel ajal riiki ja kõiki siin elavaid lapsi, loovutades osa oma töötasust lastetusmaksuna.» Minul lapsi ei ole ja ma ei ole nõus lastetusmaksu välja käima. Hoolimata sellest, et ma pole just iludusvõistluste võitja, on minugi elus olnud paar meest, kes oleks olnud varmad mulle lapse sigitama.

Just nimelt sigitama, sest mõlemad ütlesid ausalt, et kasvatada nad last ei viitsiks. Aga samas tahaksid, et neil laps oleks. Mina, vabandage väga, ei soovi olla üksikvanem, ka siis mitte, kui lapse isa mind rahaliselt toetaks, sest ega raha last kasvata. Või olgu, kui seda raha oleks väga palju, nii piisavalt, et ma saaksin võsukesele palgata tasemel lapsehoidja, soovitavalt meesterahva.

Lisaks nendele paarile isakandidaadile on olnud veel terve hulk selliseid, kes lastest midagi kuuldagi ei taha. Normaalne. Ega siis lapsesaamine mingi naljaasi ole, eriti veel õrnema soo esindajale, kes peab pikaajalise paljunemisprotsessi läbi tegema ning arvestama sellega, et järgmised 18 aastat võib olla uue inimese vormimine vaid sinu enda õlul. Mõistlik mees hoolitseb selle eest, et ta saaks lapse siis, kui talle sobib, ja selle inimesega, kellega see klapib.

Loe täpsemalt: http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=330481