2008. a mais ilmunud MaksuMaksjas avaldasime Jürgen Ligi artikli "Automaks, poliitkops ja majandussüda". Täna on see muutunud taas päevakohaseks ning tasub meelde tuletada. Ühtlasi on selles MaksuMaksjas põhjalikult käsitletud tollast Rahandusministeeriumi plaani kehtestada nn unemaks autodele, vt siit.

Järgneb artikkel:

Lisaeelarve võtab aega, täpselt nagu me hoiatasime, ja kiire vormistamise tulemus võib olla vajadus veel ühe järele. Sellest räägib nüüd ka kõige kõvem kulude kiire külmutamise kriitik ja vormistamise pooldaja, jätmata siiski peaministrile taas ette heitmata soovimatust eelnõuga rutata. Oh, küll võib olla valitsust ründav sõltumatu koalitsioonisaadik, kellest mitte midagi ei sõltu ja kes ühtki pingutust ei tee!Olukord maksulaekumistes on hea plats poliitiliseks mänguks. Võimalusi selleks tekib juurde.

Ministrite loomulik vastuseis haldusalas ringivaatamisele lisandub huvile teiste valimislubadusi kahtluse alla seada. Senine parim kokkuhoiumatemaatika on, et kõige rohkem hääli on võita juhtpartei lubaduste arvelt. Aruelu RESi töögrupis on küll asjalik, aga taust on olemas, ja valitsuses, kus inimesi palju, tundub kärbetest hoidumine tugevam. Rahandusminister valdab meist palju enam infot, ja me alles loodame, et ka tahet kõik see lauale panna.

Nüüd leidsid sotsid võimaluse rääkida automaksust justkui esitatud ettepanekust. Saime lehest teada, et seal peitub miljard, esitatud eelarvetabelist, et võibolla 2,5. Raha on tore, ja arutut priiskamist näeme autonduses igal sammul. Aga keskkonna ja energiasäästu õiglane vahend on kütuseaktsiis: palju kulutad, nii palju maksad, ja keegi ei pea käima mõõtmas su auto hinda, mootori mahtu või võimsust.

Võimsam või suurem mootor võib olla hoopis efektiivne ning sõidumaneere ta ei näita. Ma ei tea ka, kuidas sobiks võimsusmaks kaubaautodele, mis täiesti asja pärast võimsamad on. Eelarveprobleemi õigeim kiire lahendus on kokkuhoid, ainult see võimaldab ohjata inflatsiooni ja selle ootusi ning riigi majandust hõõgumisest vabastada. Praegune probleem on liigsed kulud nii era- kui riiklikus sektoris.

Inflatsioonispiraal, mille kütsid üles välislaenud (ja importhinnad), takistab uue tõusu saabumist. Hindadel tuleb lasta langeda, aga lisakulud, sealhulgas lisamaksude toel, ei lase sel juhtuda. Kulude kokkuhoiu kõrval on tööandjad täiesti mõistlikult rääkimas innovatsioonist, haridusest, koolitusest, haldus- ja sotsiaalsüsteemi efektiivsusest. Paar mõttetust siiski sekka: vanemahüvitise ja aktiivse perepoliitika vastandamine on ebaadekvaatne.

Iga asi omal ajal, lastehoid, töö- ja pereelu ühitamine jm on 2003. aastast olnud vanemahüvitise kõrval meie programmis. Ei ole mõtet Eesti majandust arendada, kui see ei teeni Eesti riigi mõtet- eesti rahva ja kultuuri kaitset. Ei ole ka suurt mõtet rääkida sotsiaalmaksu jagamisest töövõtjaga, sest segasüsteem ei ole efektiivsem, küll aga poliitiliselt lootusetu, kuna tekitab töötajale palga vähenemise riski.

Tööandjad on siiski tasakaalukam osa ettevõtjatest ning ei ole võrreldavad „suurettevõtjate“ suurustamisega: pakistanlased siia, Ansip minema, maa transiidikoridoriks, ja nähtavasti ka pronkssõdur Tõnismäele. Miks seda Eestis teha, kui see ei loo pea mingeid töökohti, koormab keskkonda ja ei täida rahvuslikke väärtusi? Mis mõte on oma ühendust elustada räigustega? Dialoogiks tuleb koht Kaubanduskoja ja tööandjate kõrvale välja võidelda meeldivamate meetoditega.

Eesti heaolu, sealhulgas eelarve oma, sõltub väga tema majanduslikust südamest. Majandus on seejuures mõistagi vaid vahend, mitte eesmärk, ja süda pole ka ainus organ. Kuid tähelepanu tuleb suunata Eesti muutmisele ettevõtluse keskuseks. Riigi majanduspoliitika usaldusväärsus, haridus, innovatsioon, maksu-, õigus- ja e-keskkonna kohendused ja muu, millest me hiljuti Langiga EPLs kirjutasime.

See pole nii efektne kui autoomanike ahistamine või eelarvekulude ükshaaval kaitsmine, kuid toodab see-eest pikaajalist heaolu.