7. veebruari 2006 a Postimehes kirjutab Heldur Meerits sellest, et Eesti ettevõtted on jõudnud juba harjuda praeguse maksukorraldusega. Teated selle muutumise kohta tabasid enamikku firmajuhtidest ja investoritest ilmselt ootamatult. Tundub absurdne loobuda nii hästi toiminud süsteemist.
Maksavad ju tulumaksu need ettevõtted, kelle käsi käib hästi ja kus omanikud saavad ettevõttest reaalselt tulu.
Peaminister Ansip rõhutab tulevikust rääkides maksumäärade edasist alandamist. See ei ole kindlasti halb idee, kuid suunab meie arutlused valele rajale. Ettevõtete maksustamise puhul pole meil mitte üksnes maksumäär, vaid ka maksustamisbaas ja -hetk tähtis. Kui makse hakatakse võtma teenitud kasumilt senise dividendijagamise asemel, suureneb ettevõtete maksukoormus mitmekordseks.Maksustamisbaasi puhul oleks hea säilitada senine, võimalikult väheseid erandeid lubav poliitika.
Huvitav on võrrelda Eesti ja Saksamaa ettevõtete maksustamist. Sakslased maksustavad teenitud, mitte väljamakstavat kasumit – ja palju suuremate määradega kui Eestis.Aasta-aastalt on Eesti eksport kasvanud ning tööpuudus vähenenud, rääkimata keskmise palga tõusust. Niisugused arengud said toimuda vaid tänu väliskapitali aktiivsele osalemisele majanduses. Meiega samal lähtepositsioonil olnud riigid, kes pole suutnud olla avatud, elavad tunduvalt kehvemini.Loomulikult pole maksustamine ainus põhjus väliskapitali tulekuks, kuid sel on oluline osa investeeringukoha valimisel.
Peaksime olema uue maksustamiskorra kehtestamisel ettevaatlikud, et mitte panna kodu- ja välismaiseid investoreid oma pilku Eestist kõrvale suunama. Kapitalilt oodatav tootlus on põhimõtteliselt sama kogu vabas maailmas.Uute ettevõtete asutajatel on samuti valida praktiliselt kogu maailmast. Ja kui Eestis peaks otsustatama lüpsilehm nahka panna, tuleb tühja kõhtu kannatada just siin. Täpsemalt saab lugeda http://www.postimees.ee/070206/esileht/arvamus/191133.php või 7.
veebruari 2006 a Postimehest lk 19.