Eesti Fondihaldurite Liidu juhatuse liige Robert Kitt kirjutab Postimehes sellest, et viimasel ajal on palju räägitud pensionifondidest. «Meedia peksab, järelikult hoolib» võiks kõlada parafraseering. Kindlasti on siin omajagu tõde: esimene vabatahtlik pensionifond loodi Eestis 1999. aasta aprillis.

Läks aastaid, ilma et keegi oleks sellest mingit numbrit teinud. Teise samba fondid on nüüdseks saanud kuueaastaseks: paras võtta mõtlemis- ja ühiskondliku diskussiooni aeg.

Maailmapank pani 1994. aastal kirja mudeli, mida nimetatakse kolme samba süsteemiks ehk inimese pension baseerub kolmel sambal: riigi makstav pension (esimene sammas), kohustuslikult säästetud vahendid (teine) ja vabatahtlikult säästetud vahendid (kolmas). Seistes silmitsi rahvastiku vananemise ja töötajaskonna vähenemisega, võeti 1990ndate lõpul ette pensionireform, mis juurutas ka Eestis sellise süsteemi.Esimese osana reformiti 1998.

aasta alguses riiklikku pensioni, mille tulemusena seati see sõltuvusse inimese staažist, palgast ning Eesti hinna- ja palgatasemest. Samal aastal reformiti ka vabatahtlikku pensioniks kogumist ehk kolmandat sammast, mis andis kogujale märkimisväärsed maksusoodustused. Muide, meie kolmas sammas on maailma üks maksusoodustatumaid süsteeme. Viimaks võeti 2001.

aastal vastu ka kohustusliku kogumispensioni seadus, mis võimaldas 2002. aasta suvel käivitada teise samba pensionifondid.Loe täpsemalt: http://www.postimees.ee/?id=19293