EML esitas 9.12.2013. a Riigikogu Rahanduskomisjonile arvamuse käibemaksuseaduse muutmise seaduse 493 SE kohta. Eelnõu puudutab käibedeklaratsiooni lisa. Järgnevalt kiri:

Seaduseelnõu 493 SE täiendusest1.

Seoses 21.11.2013 rahanduskomisjonis heaks kiidetud muudatusettepanekuga nr 5 (protokoll nr 167), mille kohaselt lisati eelnõule täiendus raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg 1 punkti 6 muutmise kohta, soovime juhtida Teie tähelepanu asjaolule, et nimetatud muudatus (kohustus märkida igale raamatupidamise algdokumendile tehingu mõlema poole registrikoodid) on vastuolus Euroopa Liidu käibemaksudirektiivi (2006/112/EÜ) artikliga 226.Viidatud sätte kohaselt: Ilma et see piiraks käesoleva direktiivi erisätete kohaldamist, tuleb artiklite 220 ja 221 kohaselt koostatud arvetel esitada seoses käibemaksuga üksnes järgmised andmed:/…/3) artiklis 214 nimetatud käibemaksukohustuslasena registreerimise number, mille alusel maksukohustuslane kaupu tarnis või teenuseid osutas;4) kaupade soetaja või teenuse saaja artiklis 214 nimetatud käibemaksukohustuslasena registreerimise number, mille alusel talle kaupu tarniti või teenuseid osutati, juhul kui ta on kohustatud tasuma käibemaksu talle tarnitud kaupade või osutatud teenuste eest või kui talle on tarnitud kaupu artikli 138 kohaselt; 5) maksukohustuslase ja kaupade soetaja või teenuse saaja täielik nimi ja aadress;/…/Seega ei saa direktiivi kohaselt nõuda arvel ei arve väljastaja ega arve saaja äriregistri koodi või isikukoodi märkimist – arve väljastaja kohta tuleb märkida käibemaksuregistri kood (teatud riikides lubatakse kasutada selle asemel ka maksuviitenumbrit) ning arve saaja kohta tuleb märkida üldjuhul ainult nimi ja aadress ning vaid pöördmaksustamise kohustuse korral (mis siseriiklikus käibes toimub ainult KMS § 411 alusel) tuleb märkida ka arve saaja käibemaksuregistri kood. Nimetatud andmed on piisavad tehingute kontrollimiseks, kui maksuhalduril peaks selleks vajadus tekkima. Kuna direktiiv ei näe ette standardiseeritud andmeedastust kõikide tehingute kohta (mida kavandab eelnõu 493SE), siis ei saa ka direktiivile ette heita, et see ei ole piisavalt „abivalmis“ Eestis kavandatava muudatuse rakendamiseks.Loodame, et komisjoni liikmed mõistavad, et direktiivi nõuetest ei saa kõrvale hiilida sel teel, et paigutada direktiivi nõudeid eirav säte lihtsalt mõnda muusse seadusesse, mille rakendusala ei lange direktiivi omaga kokku. Sellest, et muudatus on kavandatud ilmselgelt ainult käibemaksuarvestuse eesmärgil (ja seega teadulikult direktiivi nõudeid eirates), annab tunnistust ka muudatuse selgitus, mille kohaselt on see vajalik, kuna käibedeklaratsiooni lisal deklareeritud tehingupartnerite andmeid võrreldakse registri- ja isikukoodide kaudu.

2. Mainime ka seda, et viidatud RPS muudatus on ilmselgelt ebavajalik raamatupidamise korraldamise seisukohast või veelgi enam – pigem muudab normaalse raamatupidamisarvestuse paljudel juhtudel võimatuks. Esiteks, viidatud säte ei reguleeri, kumb tehingu pool peab vajaliku rekvisiidi dokumendile märkima. Näiteks allkirja nõude kohta sätestab käibemaksudirektiiv samuti, et liikmesriikidel on keelatud nõuda arve allkirjastamist (art 229), mistõttu ongi RPS § 7 lg 1 p 7 sõnastatud selliselt, et allkirja paneb dokumendile arve saaja, kes ostuarvet oma raamatupidamises kajastab.

Seega, kui tõlgendada kavandatavat uut sätet käibemaksudirektiiviga kooskõlas, siis peab arve saaja ise märkima igale arvele oma registreerimiskoodi. On ilmselge, et selleks puudub igasugune praktiline vajadus ning see ei toetaks kuidagi ka kavandatava KMD INF täitmist.Teiseks, kui tõepoolest mõista muudatust selliselt, et just müüja peab igale müügiarvele märkima nii müüja kui ka ostja registrikoodi ning selle nõude rikkumise korral ei olekski enam tegemist raamatupidamise algdokumendiga (kusjuures registrikood tuleb märkida mis tahes ostja puhul nii siseriiklikus kui rahvusvahelises tehingus), siis tekiks olukord, kus väga suur osa müügitulust tuleks jätta raamatupidamises üldse kirjendamata (vt RPS § 6 lg 4: Iga raamatupidamiskirjendi aluseks on majandustehingut tõendav algdokument või algdokumentide alusel koostatud koonddokument). Sellise korral ei tohiks näiteks jaekaubanduse või ekspordiga tegelevad isikud oma käivet üldse raamatupidamises kajastada, kuna ühelgi algdokumendil ei ole märgitud ostja registrikoodi, paljudel isegi mitte ostja nime.Kolmandaks, arvestades asjaolu, et tulumaksuseaduse § 51 lg 2 p 3 kohaselt kuuluvad tulumaksuga maksustamisele väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument, võib tekkida olukord, kus kõik välismaistele kaubatarnijatele ja teenuse osutajatele tehtud väljamaksed tuleks maksustada 21/79 määras tulumaksuga, sest välismaine ettevõtja üldjuhul ei näe põhjust ega vajadust märkida arvele Eestis asuva kliendi äriregistrikoodi, sest koduriigi seadus temalt seda ei nõua. Samuti võib paljudel välismaalt saadud arvetel puududa ka arve väljastaja registrikood (sest nagu eespool viidatud direktiiv sätestab, on arvele kohustuslik märkida arve väljastaja käibemaksuregistri kood või maksuviitenumber) või ei ole Eestis asuv arve saaja pädev tuvastama, mis liiki koodi või tähistusega on välismaalt saadud arvel täpselt tegemist.

Samuti muudaks RPS muudatus võimatuks KMS § 37 lõikes 9 sätestatud lihtsustatud arvete kasutamise (kuna ka nendel dokumentidel puuduvad tehingupoolte registrikoodid), mis taas oleks vastuolus EL käibemaksudirektiiviga.3. Täiendavalt märgime, et EML arvates on kogu kavandatav KMD INF vorm ja KMS § 27 täiendus käibemaksudirektiiviga vastuolus. Kuna ilma KMD INF lisa esitamata ei saa käibedeklaratsiooni esitada, on sisuliselt tegemist deklaratsiooni osaga. Käibedeklaratsioonis esitatavate andmete mahu määratlevad direktiivi artiklid 250 ja 251.

Üldreegli järgi peab iga maksukohustuslane esitama käibedeklaratsiooni, kus on ära toodud kogu sissenõutavaks muutunud maksu ning tehtavate mahaarvamiste arvutamiseks vajalik teave, sealhulgas nimetatud maksu ja mahaarvamistega seotud tehingute koguväärtus ning maksuvabade tehingute summa, ulatuses, mis on vajalik maksubaasi kindlaksmääramiseks (art 250 lg 1). Art 251 täpsustab, milliseid andmeid tuleb käibedeklaratsioonis esitada. Kõikides punktides kasutatakse väljendit „koguväärtus“ (total value), mis ilmselgelt viitab sellele, et maksudeklaratsioonis ei saa nõuda üksikute tehingute deklareerimist.Sellele, et liikmesriik ei saa suvaliselt laiendada käibedeklaratsioonis nõutavate andmete mahtu, viitab ka rida muid direktiivi sätteid. Näiteks artiklid 242-243 raamatupidamise korraldamise kohta ja artiklid 244-249 arvete säilitamise kohta on üles ehitatud põhimõttel, et maksukohustuslane peab tagama arvete säilimise ja kättesaadavuse juhuks, kui maksuhaldur peab vajalikuks viia läbi konkreetse isiku suhtes kontrollimenetlust.Art 245 lg 1: Käesoleva direktiivi kohaldamisel võib maksukohustuslane kindlaks määrata kõigi arvete säilitamiskoha, tingimusel et ta teeb arved või teabe, mida säilitatakse vastavalt artiklile 244, pädevatele asutustele viimaste taotluse korral põhjendamatu viivituseta kättesaadavaks.Art 246: Lisaks võivad liikmesriigid nõuda, et maksukohustuslased, kes asuvad nende territooriumil, säilitaksid nende territooriumil arveid, mille on väljastanud maksukohustuslased ise, kaupade soetaja või teenuse saaja või nende nimel ja arvel tegutsev kolmas isik, ja arveid, mis nad on saanud, juhul kui säilitamine ei toimu elektroonilisel teel, mis tagaks asjakohastele andmetele täieliku on-line juurdepääsu.Art 249: Kui maksukohustuslane säilitab enda väljastatud või saadud arveid elektroonilisel teel nii, et on tagatud on-line-juurdepääs asjaomastele andmetele, on tema asukohaliikmesriigi pädevatel asutustel ja teise liikmesriigi pädevatel asutustel, kui käibemaks kuulub tasumisele kõnealuses teises liikmesriigis, õigus kontrollimise eesmärgil neile arvetele juurde pääseda, neid alla laadida ja kasutada.Mitmed erisätted annavad liikmesriikidele õiguse teatud liiki tehingute korral nõuda täiendavat infot.

Näiteks: art 259 Liikmesriigid võivad nõuda isikutelt, kes tegelevad artikli 2 lõike 1 punkti b alapunktis ii nimetatud uute veovahendite ühendusesisese soetamisega, käibedeklaratsiooni esitamisel kogu teabe esitamist, mis on vajalik käibemaksu kohaldamiseks ja selle kohaldamise kontrollimiseks maksuhalduri poolt. Kui direktiiv lubaks nõuda kõikide tehingute arvete info edastamist, siis puuduks vajadus seda eraldi lubada ainult uute transpordivahendite osas (Eestis on vastav kohustus sätestatud KMS § 28 lg-s 5).Direktiivi art 262, mis sätestab koondaruande koostamise kohustuse (Eestis on selleks vorm VD), on samuti erisäte art 250 suhtes ning sellise regulatsiooni järele puuduks vajadus, kui art 250 lubaks nõuda iga tehingu ükshaaval deklareerimist. Kuna ühendusesisese käibe maksustamise kord kehtestati 1994. aastal tollipiiride kadumisel ekspordi ja impordi protseduuride asendamiseks, siis on selline deklareerimine võrreldes varem kehtinud tollikorraldusega oluline bürokraatia ja halduskoormuse vähendamine ning seetõttu ei saa seda mingil moel võrrelda siseriiklike tehingutega.Kindlasti on asjakohane viidata ka artiklile 273, mille kohaselt: Liikmesriigid võivad maksukohustuslaste riigisiseste ja liikmesriikidevaheliste tehingute võrdse kohtlemise põhimõtet järgides kehtestada käibemaksu nõuetekohaseks kogumiseks ning maksudest kõrvalehoidumise ärahoidmiseks vajalikuks peetavaid muid kohustusi, tingimusel et sellised kohustused ei too liikmesriikidevahelises kaubanduses kaasa formaalsusi piiriületamisel.

On küsitav, kas see säte lubab kalduda kõrvale artiklites 250-251 sätestatud põhimõttest, et käibedeklaratsioonis deklareeritakse tehingu koguväärtus. Oluline on rõhutada art 273 teist lõiku, mille kohaselt Esimeses lõigus sisalduvat võimalust ei või kasutada selleks, et kehtestada täiendavaid arvetega seotud kohustusi lisaks 3. peatükis sätestatud kohustustele. Seega: mingil juhul ei tohi nõuda maksukohustuslaselt selliste andmete esitamist, mida art 226 kohaselt arvele märkida ei ole vaja (konkreetselt praeguse muudatuse kohaselt siis registrikood).Täiendavalt viitame Euroopa Komisjoni arvamusele, mis samuti rõhutab, et täiendavat aruandlust võib nõuda üksnes teatud riskigruppidesse kuuluvatelt isikutelt, aga mitte kõikidelt maksukohustuslastelt: Üldise deklareerimiskohustuse tõhustamist tuleks kaaluda, kui sellega kaasneks selle kohustuse lihtsustamine ettevõtjatele, kes saavad vastava loa, kohustudes maksuametkondadega koostööd tegema, nii nagu see on tolli valdkonnas.

Eesmärgiks oleks säilitada üksikasjalik deklareerimiskohustus üksnes maksukohustuslaste riskigrupile. Samal ajal või a contrario, võiks tõsiselt mõelda kohustuste suurendamisele nende ettevõtjate puhul, keda riskianalüüsi alusel problemaatilisteks tunnistatakse.1 Samuti on meil tõsiseid kahtlusi, kas kavandatav muudatus on kokkusobitatav Euroopa Komisjonis 23.10.2013 avaldatud käibemaksudirektiivi muutmise ettepanekuga (COM(2013) 721 final) EL ühtse käibedeklaratsiooni vormi kohta.Eelnevast lähtuvalt teeme ettepaneku katkestada seaduseelnõu 493 SE teine lugemine ning pöörduda Euroopa Komisjoni poole palvega hinnata kavandatava muudatuse kooskõla Euroopa Liidu õigusega.Ühtlasi palume vabandust, et ei saanud seda pöördumist varem saata, sest mainitud protokoll nr 167 muutus avalikkusele kättesaadavaks tükk aega pärast istungi toimumist.Lugupidamisega/allkirjastatud digitaalallkirjaga/Lasse LehisJuhatuse liige1. Komisjoni teatis Nõukogule, Euroopa Parlamendile ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele kooskõlastatud maksupettuste vastase võitluse tõhustamise strateegia väljatöötamise vajaduse kohta. KOM(2006)254 lõplik.

Arvutivõrgus: http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2006:0254:FIN:ET:PDF