iconJuurdepääsetavus
Maksuseaduste kommentaaride kogumik 2023 tellimine Esitan tellimuse

Mihkel Mutt: asi ei ole torukübaras

Mihkel Mutt: asi ei ole torukübaras

Kopeeri viide

Mihkel Mutt kirjutab Postimehe arvamusküljel etendusasutuste ja kontsertide käibemaksu teemadel.

Riigil on kultuuri alal kaks peamist rolli. Esiteks luua tingimused, et ükski anne ei jääks vaka alla. Et kõik need, kes on võimelised looma midagi selles vallas, mida lühiduse mõttes nimetame väärtkultuuriks, seda ka teha saaksid. Tuleb taas korrata, et turg reguleerib väärtkultuuri tihti puudulikult.

Näiteks Andrus Kivirähki teoseid ostetakse küll massiliselt, aga mitme teise samuti kõva kirjaniku omi sootuks vähe. Teiseks on riigi asi, et rahval oleks mainitud väärt- või süvakultuurile võimalik ka ligi pääseda. Etenduste puhul tähendab see pileti taskukohasust. Kuidas mõjutab neid ülesandeid etenduste käibemaksu tõstmine 5-lt 18 protsendile?

Ettepaneku tegijate paatos ja pahameel on selged. Maksusoodustust kasutavad praegu paljud, kel pole kultuuriga pistmist. Natuke küsitav on aga juba väide, et nimetatud asutused teevad seda väärtkultuuri arvelt, nagu öelnud proua kultuuriminister. Kui ööklubid jt mingi ülla kokkuleppe alusel oma maksusoodustusest vabatahtlikult loobuksid, siis vähemasti seni pole vist mingit seaduspära ega mehhanismi, mis selle raha automaatselt kultuurile oleks kantinud.

Siin ongi üks suurem küsimärk. Ka plaanitsetavad mehhanismid ei ole eriti konkreetsed ega läbipaistvad, jäädes suuresti deklaratsiooni tasemele. Ei ole ülearu meenutada, et kultuur pole kunagi olnud tugev läbirääkimisaine ega ole seda (mõne erandiga) olnud ka vastavad ministrid. Mine tea, kuhu sfääri see raha võib tulevikus liikuda.

Praegu lubatakse hakata tõelistele tegijatele tagantjärele toetust maksma. Kes hakkavad seda saama? Kui ministeerium väidab, et neil puudus seni vastav ekspertiis, katsed sikkusid lammastest eraldada ei kandnud vilja, siis kust, pagana pihta, tekib see ekspertiis neil nüüd, et teada, keda tagantjärele toetada, keda mitte? Ja kes seda tegema hakkavad?

Kas mingi pikemat aega koos istuv suhteliselt rippumatu komisjon nagu kultuurkapitalis? Vist mitte, asi jääb ministeeriumi seinte vahele. Määrama hakkavad inimesed, kel võib nõutav silmaring ja haritus olla, aga ei pruugi. Kindlasti on neil aga taskus parteipilet ja südames parteilase südametunnistus.

See on aga väga halb nõuandja kõiges, mis puudutab sõna- ja laiemalt väljendusvabadust. Loe täpsemalt: http://www.postimees.ee/070108/esileht/arvamus/304751.php