Eiki Nestor kirjutab MTA veebilehel, et tal oli kord kena jutuajamine mehega, kes igapäevaleiva viis koju füüsilisest isikust ettevõtjana ning kasutas maksumaksjana seejuures õigust tasuda makse kõige madalama määra järgi. Viisakas pole teise inimese rahakotis sorida ja seetõttu ei küsinud ma, palju ta tegelikult teenib, palju töö tegemiseks kulutab ja palju kätte jääb.

Mees pahandas, sest oli hiljuti olnud haige ja talle makstud haigusraha olnud äärmiselt niru. Siit tegi ta lihtsa järelduse – rohkem maksta pole mingit mõtet, sest tagasi saab niivõrd vähe.

Püüdsin siis talle seletada, et meie ravikindlustuses, mida sotsiaalmaksust rahastatakse, on kahte liiki hüvitisi. Suurem osa ravikindlustuse rahast kulub sellistele hüvitistele, kus keegi ei küsi ega saagi küsida, palju abivajaja varem maksu maksnud on. Kas on maksud makstud alampalga suuruselt summalt, keskmiselt palgalt või kahekordselt keskmiselt – vahet pole – pimesool tuleb vajadusel ikka välja lõigata. Ei saa ju seda tööd kuidagi pooleli jätta!

Üks osa on aga tõesti seotud varem makstuga ja ka selles on oma loogika, sest hüvitatakse haiguse tõttu saamata jäänud töötasu. Ja siin kehtib lihtne reegel – nii palju kui maksad, vastavalt sellele ka tagasi saad. Maksad rohkem, saad rohkem. Maksad vähem, saad vähem.

Teed tööd mustalt, ei saa midagi. Jutuajamine lõppes selles mõttes nigelalt, sest mul ei õnnestunudki neid lihtsaid tõdesid selgeks teha. Ei aidanud ka teadmine, et kui vähem maksta, jääb ka tulevane pension pisemaks. Kuidagi kohatu oli selliste arusaamadega inimesele seletada, et varem teenitust sõltumatult kõigile kindlustatutele tehtav pimesoole operatsioon tuleb ju ka kuskilt ehk siis kellegi arvelt kinni maksta.

Mees jäi endale kindlaks – kui ikka nii vähe saab, siis pole mõtet rohkem maksta. Ma jäin ka endale kindlaks – kui nii vähe maksad, pole ka õigust rohkem nõuda. Nii et mõelgem selle peale, et mustalt saadud töötasu ei tähenda mitte ainult väiksemat haigusraha, vaid ka pikemat ravijärjekorda. Või siis pikemat ootamist lasteaia koha saamiseks, kehvemat toimetulekut töötuks jäämise korral, väiksemat pensioni, keerukamaid võimalusi õpetajate palkade tõstmiseks.

Kuidas makse paremini kasutada, kui suured ja millised peaksid need olema, see on kõik puhas poliitika, kus otsuse langetab tema kõrgeausus valija. Kui maksame vähem, saab ka ühisest rahakotist vähem tasuda. Kui rohkem, on ka võimalused suuremad. Aga olgu maksud kõrged või madalad, maksta maksab neid ikkagi.Loe MTA veebilehelt: http://www.emta.ee/index.php?id=31301&tpl=1026