Riigikogu menetluses on seaduseelnõu 931SE, millega kavandatakse olulisi muudatusi karistusõiguses. EML kutsub Riigikogu liikmeid üles hääletama seaduseelnõu 931SE vastu.

Kuigi seaduseelnõu tervikuna on positiivne, sest see kõrvaldab mitmeid olulisi puudujääke majandusalaste süütegude normistikus, on eelnõus mõned punktid, mis võivad oluliselt kahjustada Eesti kui õigusriigi arengut. Siiani oli karistusseadustiku kohaselt maksimaalne väärteo eest määratav rahatrahv 50 tuhat krooni. Eelnõuga kavatsetakse seda tõsta 10 korda ehk 500 tuhande kroonini.

EML on seisukohal, et nii suur rahatrahvi määr võib tekitada ametnike omavoli ohu ning tõsiselt ohustada väikeste ettevõtjate tegevust. Väärteomenetlus, mis praktikas kujutab endast tihti vaid trahvikviitungi väljakirjutamist, ei taga isiku õiguste piisavat kaitset võimaliku võimuliialduse eest. EML teeb ettepaneku sätestada maksualaste väärtegude eest trahvid suhtarvuna maksu väärarvutuse tulemusena vähem makstud maksusummale. Nii on see paljudes välisriikides.

Selline trahvimäär väldiks ülemäära karmide ja põhjendamatult suure trahvide määramise. EML on kategooriliselt vastu karistusseadustiku täiendusele, millega sätestatakse niinimetatud “maksukelmus” ehk maksutagastusnõude alusetu tekitamine või suurendamine iseseisva kuriteo- ja väärteokooseisuna. See oleks vastuolus maksuõiguse regulatsiooni ja loogikaga. Ei ole olemuslikult vahet, kas maksupettur vähendab maksukohustust või suurendab tagastusnõuet.

Kuriteo oluline tunnus on see, et maksuhaldurile on esitatud valeandmeid ja riigil jääb selle tulemusena maksusumma saamata. Maksualase süüteo koosseisu sätestamisel tuleb võtta aluseks maksuõiguserikkumise olulised tunnused ja tagajärjed. Kahjuks soovitakse seekord liigitada õigusrikkumisi mitte sisuliste, vaid väliste ja juhuslike tunnuste kaudu. See tekitab praktikas asjatuid piiritlemisprobleeme ning läheb vastuollu võrdse kohtlemise põhimõttega.

Näiteks kui kaks sarnast äriühingut kajastavad oma raamatupidamises sama suures summas fiktiivse kuluarve, et vähendada käibemaksukohustust, siis üks äriühing, kes ekspordib kogu oma toodangu, paneks sel juhul toime raskema kuriteo kui teine äriühing, kes müüb oma toodangu Eestis. Kuritegu oleks raskem ainult selle tõttu, et ekspordi käive maksustatakse nullmääras ja ettevõtja peab sisendkäibemaksu tagasi küsima, teine ettevõtja aga lihtsalt maksab riigile väiksema summa käibemaksu. Samuti oleksid kõik need füüsilised isikud, kes teevad oma tuludeklaratsioonis mahaarvamisi ja saavad tulumaksutagastust (neid on umbes 95% maksumaksjatest) edaspidi iga rikkumise puhul automaatselt raskema rikkumise kategoorias. Selline tulemus ei ole mõistlik.

EML on seisukohal, et “maksukelmuse” sätestamine annab vale signaali nii ausatele ettevõtjatele kui kuritegelikule maailmale. EML kahtlustab, et muudatuse taga on uurimisasutuse soov teha oma tööd mugavamaks ja saavutada lihtsamini “mõõdikute” täitmine. Eelnõus kavandatav muudatus süvendaks veelgi maksuhalduri praktikas juurdunud väärarvamust, justkui oleks maksude tagastamine juba oma olemuselt kahtlane ja maksupettuse riski sisaldav protseduur. See võib praktikas tuua kaasa käibemaksutagastuste asjatu venimise, sest maksuhaldur on huvitatud eelkõige maksutagastusega seotud pettuste avastamisest.

Selle tulemusena võib tekkida olukord, kus maksupetturid muudavad oma kuritegude skeeme, kuid ausad ettevõtjad võivad sattuda majanduslikesse raskustesse. Korrektsest ja tõrgeteta käibemaksu tagastamise protseduurist on eelkõige huvitatud ekspordile orienteeritud ettevõtted. Sellepärast kardab EML, et kavandatav muudatus võib kahjustada Eesti mainet potentsiaalsete välisinvestorite silmis, mis võib tulevikus hakata pärssima seniste kõrgete kohtade hoidmist majandusvabaduse jt edetabelites.