Meie häda on see, et juba ammu ei juhi riiki enam visionäärid, kirjutab poliitik Kalle Muuli (Isamaa).

Kõik algab eesmärgist. Või peenemalt öeldes visioonist. Kui Reformierakonna esimees Andrus Ansip 5. aprillil 2007 oma teise valitsuse moodustamiseks riigikogu ette astus, tõstis ta esile just valitsuse selget sihti ja suuri eesmärke. Kõige tähtsamaks neist nimetas Ansip loomuliku iibe pööramine positiivseks, sest ilma rahva püsimiseta pole muudel plaanidel suurt mõtet. Aga valimisloosungina oli püstitatud ka väga ambitsioonikas eesmärk viia Eesti 15 aastaga viie jõukama Euroopa riigi sekka.

Ilmselt oli see eesmärk ebarealistlik. Aga see oli siiski eesmärk, mis koondas ja mobiliseeris valitsust ning võib-olla andis rahvalegi mingi sihi või vähemalt lootuse.