Harrastused on vabas ühiskonnas liiga mitmekesine nähtus ja liiga isiklik valik, et riik saaks neid ükshaaval hallata ning tohiks neid toetada diskrimineerivalt.

Diskrimineerimisest on vaba kõigi ja praegusest kõrgem tulumaksuvaba miinimum, kus sees saab igaüks teha oma isiklikud valikud ilma riiklike koormiste ja ettekirjutusteta. Riik ei tohi muidugi ka ilma sekkumiseta jääda, aga selle vorm peab olema ainult üldiste eelduste loomine. Ja praktika ka kinnitab, et muud riik ei oskagi.

Lasteaias ja koolis muidugi on eraldi asi, sel ajal peab proovima tekitada liikumisharjumust ja -oskust ning väärtushinnangut liikumisharjumuse olulisusest. Lastele peaksid olema kättesaadavad, ja on tungivalt soovitavad, ka mitmekesised treeningud.