Riigieelarve peab olema selline, et vähemalt iga võimekam riigikogu liige suudab aru saada, kellele ja milleks raha läheb. Ja loomulikult ka selline, et pärast suudetakse eesotsas riigikontrolliga vaadata, kas raha ikka kulus nii, nagu planeeriti.

Tundub justkui iseenesestmõistetav. Paraku on Eesti riigis valitud teine tee ja selle nimi on tegevuspõhine riigieelarve.

See praeguseks juba kurikuulus sõnapaar on saanud kriitikat nii riigikontrollilt, poliitikutelt, ettevõtjatelt kui ka äsja akadeemik Jaak Aaviksoolt, kes esitles eelmisel nädalal Eesti riigi hariduskulude analüüsi.