„Jah, ma andsin mingeid allkirju. Aga ma ei süvenenud, ma ei mõelnud. Arvasin, et kõik on hästi. Ma olin kodu ostmise üle õnnelik, valisin mööblit ja vaipu. Ma ei mõelnud, et see kõik võib nii hullusti lõppeda,“ ütleb Sirli. (Sirli ja tema pereliikmete nimed muudetud – T. J.).

Sirli ja Alar kohtusid millenniumivahetuse ööl. „Uusaastapeol saime tuttavaks ja kaks kuud hiljem vabariigi aastapäeval kolisime kokku!“ meenutab Sirli. Esialgu elasid nad üürikorterites. Kümnendal kooseluaastal tegi Alar ettepaneku: ostaks õige ühise kodu! Sirli oli nõus. Nad käisid koos kortereid ja maju vaatamas, vaidlesid ja arutasid. Sirli jäi rasedaks ja neil sündis poeg Rasmus.

„Veidi enne Rasmuse sündi leidsimegi maja, mis meile meeldis. Maja ostmisega seotud asjaajamine jäigi aega, kui ma olin kas just-just sünnitamas või vastsündinuga kodus. Alar ajas kõiki majaasju, mina andsin allkirju,“ räägib Sirli. Ta käis koos Alariga ka pangas, arutas koos temaga, kas võtta laen 20 või 25 aastaks, ja aitas arvutada, kui suurt laenu pere eelarve kannatab. Kõik saadi klappima.