Meelis Luht, Eesti Meedia juhatuse liige, arutleb Postimehes tulumaksu ja laiemalt majanduse teemadel.

Eelarvevaidluste üheks põhipunktiks on olnud tulumaks. Julgen arvata, et vana hea 26-protsendilise maksumääraga alanud tulumaksureform on tänaseks oma töö teinud ja selle mõne protsendi ümber keerutamisest pole suurt abi ei inimestele ega riigile. Ettevõtluse taassünni perioodil oli see uudne tööriist ehk uus tulumaksuseadus suureks abiks meie majanduse taastamisel: süsteem oli lihtne ja investeeringusõbralik. Just nagu terve maailm rääkinuks neil päevil Eestis sündinud uuendusest.

Kui mälu ei peta, liikus juba hoiak, et lihtsaim viis on maksu maksta kui sellest kõrvale hoidmiseks skeeme leiutada ja raha kulutada. Investeeringusõbralikkus tähendas ja tähendab seda, et kui teenitud raha eest uue masina ostsid või raha mõnele muule uuele investeeringule kulutasid, ei pidanud teenitud rahalt maksu maksma. Praegused suurettevõtted ei investeeri enam suurt midagi. Suurettevõtete – näiteks kas või mõni tuntud telekomi- või vee-ettevõte – omanikud viivad oma teenistuse Eestist välja ettevõtluselt saadavalt kasumilt meile sentigi maksmata.

Ometi kasutavad need päevast päeva meie riigi teenuseid, olgu see riik ükskõik kui õhuke. Meie, see tähendab kohalikud inimesed, aga kannatame teenuste järjest kehvema kvaliteedi pärast. Seesama vana tulumaksuseadus töötab juba ka maksumaksjate ehk meie inimeste vastu. Rahandusminister Ivari Padari mõttele toetudes on Eesti äriidee olnud viimasel ajal liiga klaasi-betoonikeskne.

Lisaks vaid, et kehtiv investeeringusoodustus on krooniks tolle klaasi-betooni tipus. Nagu hea perenaise pärmi peal kerkiv saiatainas, mis iga hinna eest kausist välja kipub, kasvas ka meie kinnisvaramull. Loe täpsemalt: http://www.postimees.ee/?id=37018