EML oleks hea meelega nõus väga innukalt kiitma mis iganes seaduseelnõu, mis vähegi kergendaks maksumaksjate halduskoormust ja väljendaks kübekestki lugupidamist nende vastu, kes loovad neid väärtusi, millest kogutakse riigi maksutulu (MTA kodulehe „edetabelit“ me lugupidamise väljenduseks ei loe). See eelnõu, mille kohta te praegu meie arvamust soovite saada, paraku nendele tunnustele ei vasta.

1. Maksuõigusrikkumiste ennetamine (MKS 59 lg 21) Me ei ole põhimõtteliselt nõus sellega, et Maksu- ja Tolliamet saaks õiguse teostada kõiki menetlus­toiminguid enne maksu­deklaratsiooni esitamist. Leiame, et kehtiv regulatsioon (arvestades Riigikohtu lahendis 3-3-1-46-14 toodud selgitusi) on täiesti piisav ning vastab seadusandja mõttele ja MKS üldisele süs­teemile.

Planeeritav muudatus riivab ettevõtlusvabadust (PS § 31) ning halvendab veelgi viimasel ajal niigi kahjustada saanud ettevõtluskeskkonda. Maksumenetluses lubatud ja keelatud meetodite osas meenutame ka Riigikohtu lahendit põhi­seaduslikkusele järelevalve asjas nr III-4/1-4/93. Mõiste „üksikjuhtumi kontroll“ tähendab haldusmenetluse eriliiki, mis lõpeb haldusakti andmisega (andmata jätmisega) või toimingu sooritamisega (näiteks enammakstud maksusumma tagastamine või tasumisele kuuluva maksusumma kandmine maksuarvestusse). Kontrolli sisu ehk nn „üksikjuhtum“ on deklareeritud maksukohustus või selle mõni üksik komponent (nt teatud väljamakse liik või teatud mahaarvamine).

Menetluse käigus kontrollitakse, kas deklareeritud andmed on tõesed. Kui maksudeklaratsiooni ei ole esitatud, puudub ka „juhtum“, mida kontrollida. See oleks umbes sama, kui näiteks halduskohus hakkaks korraldama maksuametisse reide, et ennetada võimalikke õigusvastaseid haldusakte või kui näiteks ringkonnakohus nõuaks halduskohtult veel enne otsuse tegemist välja kohtuasja toimiku ning hakkaks tõkestama ja ennetama kohtuotsust, mille kõrgem kohus hiljem peaks tühistama. Kavandatav muudatus võiks olla defineeritav näiteks kui tõendite tagamine enne haldusmenetluse algust ja võiks olla põhjendatud sellega, et teatud liiki tõendeid on raske või võimatu hankida pärast maksudeklaratsiooni esitamist.

Vastavad erinormid on seaduses juba olemas ning puudub vajadus neid laiendada. Mingil juhul ei saa anda MTA-le volitust hakata enne haldusmenetluse algust oma äranägemisel läbi viima kõiki toiminguid, mida tal on õigus läbi viia haldusmenetluses. Eelnõu seletuskirjast ei ole ka võimalik aru saada, kuidas konkreetselt hakkaks tulevikus enne maksudeklaratsiooni esitamist läbiviidav üksikjuhtumi kontroll õigusrikkumisi ära hoidma. Eriti kui tut­vuda kohtuasja 3-3-1-46-14 asjaoludega, tekib meil kahtlus, et MTA soovib endale õigust nõuda mis tahes maksumaksjalt maksudeklaratsiooni reaalajas täitmist.

Põhimõtteliselt võib ju igat maksumaksjat kahtlustada maksuõiguserikkumise toimepanemises, mis vajaks „tõkestamist“ ja „avastamist“. Kas massiline andmete kogumine oli üldse vajalik, selgub aga paraku alles pärast nende andmete kogumist. Selline tõendite kogumise viis on õigusriigis lubamatu. Proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt peab tõendite kogumine olema seotud konkreetse menetletava haldusasjaga ning maksumaksjal peab olema õigus teada, mis eesmärgil tõendeid kogutakse, kuidas ja kui kaua neid säilitatakse ja mis eesmärgil neid tõendeid võidakse kasutada.

Samuti meenutame teile seaduseelnõu 493, mille uuel arutamisel Riigikogus kirjutas Rahandusministeerium kogu maailmale 88-l leheküljel sellest, et ainus tõhus meede käibemaksupettuste vastu on käibedeklaratsiooni lisa. Nagu me pressiteadetest loeme, pidi see meede olema väga edukas. Miks on siis vaja veel läbi viia kontrolle enne käibedeklaratsiooni esitamist? Soovitame ka lugeda eelnõu 493UA materjalide juurest, milliseid alternatiive tookord KMD INF-le pakuti ja mida Rahandusministeerium nende alternatiivide kohta arvas.

2. Maksusaladust sisaldava teabe avalikustamine (MKS §-d 26-29 üldiselt) Meil on jäänud mulje, et maksusaladus kui selline on Eestis juba ammu surnud ning seadus oleks paremini loetav, kui seal oleks kirjas, kellele veel maksusaladust avaldada ei tohi (kui mõni sel­line asutus veel on jäänud). Leiame, et tegemist on väärarenguga, mis vajaks kardinaalset tagasipööramist. Esiteks tuleb luua toimiv süsteem, mis tagaks tõhusa kontrolli teistele riigiasutustele edastatud andmete kasutamise üle.

Igast andmesiirdest peab jääma maha jälg, mis võimaldaks mh ka tuvastada, kuidas andmed „juhuslikult“ satuvad ajakirjandusse. Teiseks tuleb riigivastutuse seaduses või maksukorralduse seaduses kehtestada eriregulatsioon maksusaladuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks (mh ka süüdioleva ametniku vastutus). Riigivastutuse seaduse üldine regulatsioon ei ole piisav, vaid tuleb luua sarnane erikord nagu on näiteks MKS § 116 kohane maksuintress või alusetu vabadu­se võtmise korral hüvitise maksmise regulatsioon. Kolmandaks tuleb täiendada halduskohtu­menetluse seadustikku sättega, mille kohaselt tuleks maksuvaidlustes alati kuulutada menetlus kinniseks, kui maksumaksja seda soovib (sarnane reegel on näiteks Saksamaal).

3. Maksustatava käibe avalikustamine (MKS § 27 lg 5) Me oleme jätkuvalt maksualase info „edetabelite“ vastu ja leiame, et vastav norm tuleks laiendamise asemel pigem kehtetuks tunnistada. Vähemalt oleks aus tunnistada, et „edetabeli projekti“ algne redaktsioon oli pehmelt öeldes praak (nt riigisaladuse „unustamine“, sundkindlustusmaksete väljajätmine maksude kogusummast, tasaarvestuste arvesse võtmine ainult kuni nullini) ja tulemuseks on täiesti ebaadekvaatse info avaldamine, mis pärast teist kvartalit ei ületa enam ajakirjanduses uudisekünnist. Kavandatud muudatus teeb kogu pildi veel segasemaks.

Me ei pea õigeks, et maksude maksmine muudetakse mingiks „iludusvõistluseks“. Ebamoraalne oleks loota, et ettevõtjad hakkaksid maksma seaduses ettenähtust rohkem makse mingitel mainekujunduslikel eesmärkidel. Need ettevõtjad, kes soovivad oma majandusnäitajaid avalikult presenteerida, võivad seda ise teha, kuid seadusandja eesmärk peaks olema kaitsta neid ettevõtjaid, kes ei soovi oma maksuinfo avaldamist. Me julgeme arvata, iga ettevõtja teab ise kõige paremini, kas maksusummade või avaldamine konkurentidele on talle kasulik või kahjulik.

Näiteks eksportivate ettevõtete konkurendid asuvad välismaal ja seega ei osale meie „iludusvõistlusel“. Nii võib juhtuda, et potentsiaalne klient ja konkurendid saavad Eesti pakkuja kohta avalikest andmetest rohkem teavet kui teistes riikides asuvate konkurentide kohta. See ei pruugi Eesti majanduse konkurentsivõimele sugugi kasuks tulla. Samuti kahjustab „iludusvõistlus“ väikeettevõtluse mainet, sest edetabelite avaldamine jätab üld­susele mulje, justkui näitaksid võimalikud suured maksusummad ettevõtja erilist ausust või õiguskuulekust, väikesed summad on aga iseenesest kahtlased.

Väikeettevõtjad on viimase aja maksumuudatustest niigi palju kannatada saanud ning ootavad praegu pikisilmi kiireid ja radikaalseid muudatusi, mis muudaksid raamatupidamist ja maksuarvestust oluliselt lihtsamaks. Ei saa märkimata jätta, et viimasel ajal on avaliku sektori tegevust üritatud aina rohkem salastada. Selle taustal annab järjekordne samm erasektori „alasti kiskumise“ suunas halva signaali Eesti ühiskonnakorralduse kohta tervikuna. Meie arvates ootab Eesti avalikkus praegu esmajoones rohkem avalikku infot selle kohta, kui heaperemehelikult käivad meie valitud ja seatud juhid ringi maksumaksja rahaga.

Sellega seoses teeme ettepaneku viia kiiremas korras sisse järgmised muudatused: · märgistada kõik riigi- ja kohalike omavalitsusüksuste asutuste ametisõidukid erivärvi numbrimärkidega; · omistada riigi- ja kohalike omavalitsusüksuste asutuste nimele registreeritud mobiiltelefoni numbritele eraldi suunakood; · panna kõigile riigi raamatupidamiskohustuslastele kohustus esitada igakuiselt oma veebilehel detailne aruanne eelmise kuu jooksul tehtud kuludest, kus oleks nimeliselt ära toodud isikud, kellelt kaupu ja teenuseid ostetud ning samuti kõik töötasu ja muude hüvitiste väljamaksed füüsilistele isikutele; · panna kõikidele riigi raamatupidamiskohustuslastele kohustus avalikustada asutuse veebilehel kõik ametnike ja töötajate lähetuste, koolituste, vastuvõttude ja meelelahutusüritustega seotud kulude aruanded ja algdokumendid (mh ka ametiautode ja isikliku sõiduautode kasutamise kohta esitatud sõidupäevikud); · kanda kõikide MTÜ-de ja sihtasutuste registrikaardile nende nime järele märge „GONGO“ (government organized non-governmental organization), kui isiku aastatulust üle 50% moodustavad toetused ja eraldised avaliku sektori eelarvetest; · lisada äriregistrile elektrooniline rakendus, mis võimaldaks iga äriühingu kohta kuvada andmeid võidetud riigihangete kohta; · panna äriühingutele kohustus esitada majandusaasta aruandes eraldi lisa selle kohta, kui suure osa müügitulust on äriühing saanud avaliku sektori üksustega tehtud tehingutest. Järgmises etapis soovitame paigutada kõikide avaliku sektori töötajate töökohtadele valvekaamerad, mis võimaldaksid kõigil maksumaksjatel interneti vahendusel katkematult online-režiimis jälgida ametniku tööd. Sama meetme raames tuleks ka muuta avalikkusele kättesaadavaks kõikide ametnike arvutis olevad failid ning ühtlasi salvestada ja veebis üles laadida kõik telefonikõned ja e-kirjad. Hea oleks lisada veebirakendusele ka foorum, kuhu kasutajad saaksid kirjutada kommentaare või hinnata ametniku tööd näiteks „plusside“ või „miinuste“ panemisega.

Pärast nende meetmete rakendamist oleme valmis jätkama arutelu eraõiguslike juriidiliste isikute kohta käiva teabe praegusest mahukamast kogumisest ja avalikustamisest. 4. Tasuta tööd tegevate isikute registreerimine Jälgime küll suure huviga ministeeriumi ponnistusi „vabatahtliku“ mõiste defineerimisel, kuid jätkuvalt leiame, et nendel ponnistustel puudub ratsionaalne sisu. Meenutame, et töötamise registril oli kaks eesmärki – ümbrikupalkade tõkestamine ja sotsiaalse­te tagatiste parem kättesaadavus.

Tasuta tööd tegevate isikute registreerimine ei täida kumbagi eesmärki. Kui MTA kahtlustab, et väidetavalt tasuta tööd tegev isik saab tegelikult tasu, siis tuleb koguda vajalikud tõendid nii töötamise fakti kui tasu saamise kohta. Mõeldamatu oleks nende kohustuste panemine tööandjale. Kui isegi fantaseerida, et lisaks töötamise registrile on veel täiendavalt „ümbrikupalga kahtlusega töötajate register“ või väidetavate orjastamise juhtumite register, oleks selliste registrite pidamine ilmselgelt vastuolus PS §-st 22 tuleneva keeluga sundi­da kedagi enda vastu tunnistusi andma.

Põhiseadusega oleks vastuolus ka see, kui töötamise re­gistris kogutakse andmeid inimeste vaba aja veetmise, hobide ja harrastuste, enesetäiendamise, ühiskondliku ja poliitilise tegevuse jne kohta. 5. Vallasasja läbivaatus (MKS § 72) Me ei toeta muudatust. Leiame, et vallasasja läbivaatust peabki saama läbi viia ainult majandus- või kutsetegevuse kohas.

Hea küll, kodu puutumatus on meil tagatud, aga kas MTA tõesti tunneb suurt vajadust „vaadelda“ kortermaja ette pargitud tööautosid või küsitleda kohvikus sülearvutiga töötavalt inimeselt, kas tegemist on tema isikliku vara või tööandja varaga ning kas viimasel juhul aetakse parajasti ikka tööasju. Kui tegemist on tõesti väljakannatamatu vajadusega, siis palume seletuskirja täiendada ja tuua mõni näide maksumenetlusest, kus MKS „lünga“ tõttu jäi mõni vallasasi vaatlemata ja sellepärast maksud määramata. Kas on mõni kohtulahend, kus kohus on jätnud arvesse võtmata vaatluse andmed või tühistanud maksuotsuse põhjusel, et mõni tähtis vallasasi on jäänud vaatlemata? Milliseid konkreetseid maksunduslikke tagajärgi saab üldse tekkida vallasasja vaatlusest (eeldusel, et vaatlus ei kesta just terve maksustamisperioodi)?

6. Muudatused seoses pärimismenetlusega (MKS § 86) Kuigi meile on muudatuse sisu teatud spetsiifilistel põhjustel arusaadav, julgeme siiski väita, et tekst on nii segaselt sõnastatud ja paigutatud nii imelikku kohta, et tavalugeja mingil juhul ei mõista selle sätte sisu. Seoses seletuskirja lk 19 kirjutatud lausega „MKS-i kehtivas redaktsioonis ei ole selgelt reguleeritud, kes esitab maksuhaldurile maksudeklaratsioone pärandaja maksustamisperioodi jooksul tekkinud maksukohustuse kohta, vajab seadus täpsustamist“ on meil tagasihoidlik palve lisada seletuskirja, mis ajast ei ole seda küsimust selgelt reguleeritud ning millest see probleem tekkis. Millal ja kelle käest sai Rahandusministeerium sellest probleemist teada ja mida Rahandusministeerium tegi pärast seda, kui ta sellest probleemist teada sai?

Kas Rahandusministeeriumil on infot veel mõne menetluse kohta, mille käigus tekkivate maksukohustuste täitmine on siiani reguleerimata ja riigil on jäänud maksud saamata? Tuletame ka meelde meie 11.05.2015 kirja nr 12 punktis 7 tõstatatud probleeme ning loodame, et need leiavad lahenduse veidi kiirema tempoga kui eelpool mainitud pärimisega seotud probleemid. Vaata seaduseelnõu kohta infot siit.