Rahandusministeerium on hiljuti teatanud, et soovib „töösõitudeks kasutatavatele autodele paigaldada erimärgistuse – näiteks kleebise“ ja „firmaautode erimärgistus on vajalik kogu ühiskonna jaoks“.

Maksumaksjate liit koostöös EVEA-ga otsustas sellel puhul kuulutada välja konkursi kleebiste ideedele, et ettevõtjad ja ka kõik teised maksumaksjad saaksid näidata, millisena nad sellist „kleebistamist“ ette kujutavad. Kas kleebis peaks näitama, et ettevõtja on uhke, et jõuab oma teenitud raha eest auto osta? Või lööb see hoopis maine ja au pihta? Kas kleebis peaks hoiatama, et ettevõtlusega tegelemine põhjustab stressi ja võib tekitada probleeme maksuametiga?

Või tuleks hoopis meenutada, kuidas riigikogulased ja kõrged ametnikud maksumaksja raha eest endale autosid soetavad? Ideekavandite esitajate vahel loositakse välja auhindu, parimast kavandist teeb maksumaksjate liit kleebised, mida edukad ettevõtjad enda autodele kleepida saavad.Konkursil osalemiseks tuleb kavand postitada Eesti Maksumaksjate Liidu Facebooki lehel konkursiteate järel SIIN. Kellel ei ole võimalik oma mõttele kuju anda, võib seda lihtsalt kirjeldada. Kõik ideed on oodatud!Konkurss kestab kuni 21.08.2016.Taustaks:Rahandusministeerium soovib muuta tööandja ametiautode maksustamist.

Kui praegu võivad tööandjad valida, kas pidada sõidupäevikut ning maksta makse vastavalt tööga mitte seotud sõitude kilomeetrite alusel või maksta iga sõiduauto eest makse 256 euro suuruselt summalt, siis kava kohaselt hakkaksid auto eratarbeks kasutamise korral tasutavad maksud sõltuma üksnes auto võimsusest ja vanusest. Kilovati hinnaks määratakse 1,96 eurot ning erisoodustuse tulu- ja sotsiaalmaks oleks seega 1,3 eurot ühe kilovati kohta kuus. Sõiduautode puhul, mis on vanemad kui viis aastat, rakendataks lisaks kordajat 0,75, et võtta arvesse auto turuhinna langust.Ministeeriumi ettepaneku kohaselt soovitakse ühtlasi kaotada sõidupäeviku pidamise kohustus kui ka töötaja võimalus tööandjale firmaautoga tehtud erasõite hüvitada. EML ja EVEA on seisukohal, et kavandatud kujul ei taga seadusemuudatus õiglast maksustamist.

Tööandjale peab jääma võimalus pidada soovi korral sõidupäevikut ja maksta makse kilomeetrihinna alusel. Vastasel juhul tõstab seadusemuudatus enamiku tööandjate maksukoormust, sest suurem osa ettevõtjaid peab sõidupäevikuid ja maksab makse oluliselt vähem kui 256 eurolt. Rahandusministeeriumi plaan vähendab eelkõige riigiasutuste maksukoormust, kus on kombeks sõidupäevikute pidamise asemel maksumaksja rahast makse maksta ja selle üle isegi uhkust tunda (MTA peadirektori näide).Erisoodustuse maksustamise mõte ja eesmärk on maksustada mitterahalises vormis töötajale makstavat palgalisa. Ametiauto, nagu mis tahes muu töövahend, ei saa olla palgalisa ega maksustatav, kui töövahendit kasutatakse töö tegemiseks.

Sõiduauto mootori võimsus võib teatud juhtudel (aga mitte alati) anda küll aimu auto väärtusest, kuid kilovattide põhjal ei saa mitte kuidagi tuvastada seda, kui suurel määral kasutatakse autot töösõitudeks ja kui palju muuks otstarbeks. Sama hästi võiks hakata maksustama töökabineti ruutmeetreid või tööarvuti kõvaketta mahtu. Kui erisoodustusena hakatakse maksustama töövahendit sõltumata sellest, kui suur on tööga mitteseotud kasutus, siis on selline maksustamine põhiseadusega vastuolus. Tuletame meelde, et 2003.

aastal toodi seadusesse sõidupäeviku kasutamise võimalus sisse just õiguskantsleri nõudmisel, kes leidis, et „pearaha“ põhimõttel maksustamine ei ole põhiseadusega kooskõlas.Samuti tuleb säilitada põhimõte, et kui tööandja hüvitab erasõitude maksumuse, siis tööandjal maksukohustust ei teki. Vastasel juhul maksustatakse vastav osa töötaja töötasust kahekordselt. Veelgi enam – avalikus sektoris tuleb teha kohustuslikuks nõue, et mis iganes erisoodustus tuleb ametniku palgast kinni pidada. Maksumaksja rahast maksude maksmine tuleb lõpetada.Sõiduautode kilovatipõhine maksustamine rikub ettevõtlusvabadust, on vastuolus majandusliku loogikaga, soodustab veelgi ääremaastumist ning on keskkonnavaenulik (näiteks elektriautodel on tavaautodega võrreldes oluliselt suurema võimsusega mootorid).

Muudatus soodustaks veelgi ülemäärast autostumist, sest ametiauto 100%-lise tööalase kasutuse nõue sunnib töötajaid soetama tööväliste sõitude tarbeks isikliku sõiduauto, mida muidu vaja poleks. Leiame, et iga ettevõtja on ise pädev otsustama, milliste omadustega sõidukit tema ettevõtluses vajatakse. Suur ja võimas auto on samas ka töökindel ja turvaline. Tuues näiteks viimase aja sündmused Tallinna tänavatel (laevatavad tänavad ja langevad laternapostid), tuleb tõdeda, et väikese sõiduautoga sõitmine võib olla suisa eluohtlik.

Meenutame ka Padaorgu ja teisi lumiseid üllatusi. Eesti hajaasustuse ja puuduliku ühistranspordi tingimustes on sõiduauto paljude inimeste jaoks ainus viis tööle pääsemiseks. Jutt bürokraatia vähendamisest on silmakirjalik, sest alles hiljuti kehtestati sõidupäeviku kohustus isikliku sõiduauto hüvitise puhul ning seda sõidupäevikut ei kavatseta ära kaotada. Järelikult – kui sõidupäeviku täitmise tulemusena makstakse riigile vähem makse kui ilma päevikuta, siis on tegu mõttetu bürokraatiaga, kui aga sõidupäevikut on vaja maksuvaba hüvitise maksmiseks ning ilma päevikuta saaks riik vähem makse, siin on tegu väga vajaliku dokumendiga, millest loobumine ei tule üldse kõne alla.

Täpselt nagu kasiinos – maja võidab alati!Hoolimata Rahandusministeeriumi ametnike püüetest jätta muljet, justkui puudutaks muudatus vaid ettevõtete omanike ja tippjuhtide sõidukeid ning ametiautode kõrgem maksustamine teeniks justkui sotsiaalse õigluse eesmärke, tuletame meelde, et paljudel töökohtadel on ametiauto kasutamine igapäevane asendamatu töövahend. Rahandusministeeriumi kavandatav muudatus tõstab maksukoormust kõigil tööinimestel, kes teevad oma tööautoga suures mahus, aga mitte 100% töösõite. Lisaks kasvatab autokasutuse kulusid ka kütuseaktsiisi tõus.