Euroopa Kohus tegi 18. juunil otsuse kohtuasjas C‑508/13, millega jättis rahuldamata Eesti Vabariigi hagi, milles vaidlustati uus raamatupidamisdirektiiv (2013/34/EL). Kohtuotsuse tekstiga saab tutvuda siin.

Kuna otsus kubiseb keerulisest terminoloogiast ja jutt käib mitte niivõrd raamatupidamisest, kui Euroopa Liidu organite pädevusest ja õigusloome põhimõtetest, siis toome lugejale ka lühikese „tõlke“. Eesti valitsusele ei meeldinud uue direktiivi sätted, mille kohaselt ei tohi mikroettevõtjatelt enam nõuda täismahus majandusaasta aruande esitamist sellisel kujul nagu praegu.

Eelkõige käib jutt tegevusaruandest ja rahavoogude aruandest. Kõige väiksema grupi äriühingud peaksid tulevikus esitama vaid bilansi, kasumiaruande ja minimaalse arvu lisasid. Täiendavaid andmeid võib neilt nõuda ainult maksudeklaratsioonides (sel juhul ei tohi neid andmeid avalikustada). Vaidlustatud direktiivis põhjendatakse seda muudatust järgmiselt: Liidu raamatupidamisalastes õigusaktides tuleb saavutada asjakohane tasakaal finantsaruannete adressaatide huvide ning aruandlusnõuetega ülekoormatust vältida soovivate ettevõtjate huvide vahel.

Käesoleva direktiiviga tuleks tagada, et nõuded väikestele ettevõtjatele oleksid kogu liidus suures osas ühtlustatud. Käesolev direktiiv põhineb põhimõttel „kõigepealt mõtle väikestele”. Selleks, et vältida nimetatud ettevõtjatele ebaproportsionaalset halduskoormust, tuleks liikmesriikidel lubada nõuda üksnes mõningast teabe avalikustamist lisade näol, mis täiendavad aruannete kohustuslikke lisasid. Ühtse aruannete esitamise süsteemi puhul võivad liikmesriigid aga teatud juhtudel nõuda piiratud arvu täiendavate andmete avalikustamist, kui see on nende siseriiklike maksualaste õigusaktidega selgesõnaliselt nõutav ja vajalik üksnes maksude kogumiseks.

Liikmesriikidel peaks olema võimalik kehtestada keskmise suurusega ettevõtjatele ja suurettevõtjatele käesolevas direktiivis sätestatud miinimumnõuetega võrreldes lisanõudeid. Eesti Vabariik põhjendab oma nõuet direktiiv tühistada kolme väitega, mille alus on vastavalt proportsionaalsuse põhimõtte ja subsidiaarsuse põhimõtte ning põhjendamiskohustuse rikkumine. Sisuliselt üritati saavutada seda, et Eestil peab olema õigus nõuda ka kõige väiksematelt ettevõtjatelt täismahus aruandeid. Muu hulgas põhjendati seda ka elektroonilise aruandluskeskkonnaga (kurikuulus „taksonoomia“), mis justkui teeb aruannete koostamine ülilihtsaks ja ongi halduskoormust juba piisavalt vähendanud.

Räägiti ka finantsaruannete kasutajate (nt pangad) huvidest jne. Eesti seisukohtade kohta vt näiteks Postimees.ee 26.09.2013 ilmunud uudist siit Euroopa Kohus leidis, et direktiivis toodud piirang on sobiv, et saavutada üks direktiiviga järgitud eesmärkidest, mis on väikeettevõtjate halduskoormuse suurendamise piiramine. Eesti Vabariik ei ole suutnud tõendada, et direktiiv kahjustaks ülemääraselt finantsaruannete kasutajate huve võrreldes väikeettevõtjate halduskoormuse suhtes oodatavate soodsate tagajärgedega. EML tervitab seda kohtuotsust ja loodab, et see paneb Eesti ametnikud rohkem mõtlema selle peale, et väikeettevõtjate halduskoormust tuleb ka tegelikult vähendada (ja et paljud senised „lihtsustamise“ sammud on tegelikult halduskoormust suurendanud).

See otsus peaks olema mõtlemise koht mitte ainult nendele raamatupidamisfanaatikutele, kes tõsimeeli arvavad, et ettevõtteid luuaksegi Eestis ainult selleks, et oleks mida periodiseerida, amortiseerida, diskonteerida, kapitaliseerida, konsolideerida jne, vaid ka 1000-euroste arvete deklareerimise, kõigile kohustuslike e-arvete, reaalajas toimuva maksukontrolli ja muude ettevõtjate „rõngastamise“ ja „kiibistamise“ programmide väljamõtlejatele.