Kadi Viik, sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse juht, kirjutab Postimehes soolisest võrdõiguslikkusest. Ressursside ümberjaotamine võib kehtivat ebavõrdsust vähendada või süvendada. Risk, et kriisikärbete tulemusena kannatavad mõned inimesed ebaproportsionaalselt palju, on täiesti olemas.

Kohustus arvestada soolisi mõjusid on sätestatud soolise võrdõiguslikkuse seaduses. Selles on ka eraldi osa, mis käsitleb riigi ja kohalike omavalitsusüksuste kohustusi soolise võrdõiguslikkuse edendamisel.

Muu hulgas öeldakse, et poliitikaid planeerides ja hinnates peavad asutused lähtuma naiste ja meeste erinevatest vajadustest ja staatusest ning arvestama, kuidas meetmed mõjutavad naiste ja meeste olukorda ühiskonnas. Üks suuremaid takistusi soolise võrdõiguslikkuse edenemisel on inimeste arusaam, justkui tooks võrdõiguslikkus endaga kaasa mingi unisex-maailma, kus mehed ja naised enam ei eristu. Paradoksaalsel kombel ei ole aga alati võimalik saada statistilisi näitajaid soo lõikes või andmeid sihtgrupi soolise jagunemise kohta. Siis öeldakse, et sool ei ole kõnealuses küsimuses mingit tähtsust.

Oluliseks peetakse näiteks, kas inimene on autoomanik, mitte kas ta on mees või naine. Kui aga selguks, et lõviosa autoomanikke on mehed, võiks ju hüpoteetilise automaksu tinglikult ümber nimetada meestemaksuks? On räägitud, et kriis on suurepärane võimalus senist tööd ümber korraldada. Teen selleks ettepaneku hakata süstemaatiliselt juurutama sooperspektiivi eelarveprotsessis.

Põhimõtteliselt tähendaks see, et kõiki eelarveotsuseid tuleks hakata argumenteerima inimeste tasandil. Loe täpsemalt: http://www.postimees.ee/?id=117946