Niisiis koputati eile riigikogus ära: hakkame kõik üheskoos üle jõu elavasse riiki rohkem panustama ja see on peaaegu kõigile valus. Ometi võinuks sellest kõigest pääseda.

Käisin hiljuti ühes väikeses poekeses, sellises ehedas, kus omanik ise leti taga. Ta palus mul otsida sularaha, kui vähegi saan. Aga miks? Selle küsimuse peale kuulsin ilusas eesti keeles, aga slaavi aktsendi ja temperamendiga tiraadi. „Näe, vaata,“ lehvitati mu ees maksuameti teadet. „22%! Järgmisest aastast 24! Ma ei suuda enam!“

javascript:'';

Sularaha võimaldab järelikult vajaduse korral käibemaksu ka mitte maksta. On täiesti arusaadav, et mingist hetkest alates pole inimesed enam valmis riiki tervikuna nõutud määral ülal pidama, öelgu seadus ja inspektor mida tahes. Maks võib tunduda lihtsalt ebaõiglane, eriti kui valimistel keegi selleks mandaati ei küsinud.