Vahur Kraft kirjutab Postimehe arvamusküljel, et pärast munadepühi on ehk sobilik alustada metafooriga «kana kaagutab küll, aga muna pole». Üks suur ja kauaoodatud «muna» peaks ilmuma järgmise, 2010. aasta mais.
Nimelt valmib selleks ajaks Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga konvergentsiraport (hindamine algab aastavahetusel), mis kinnitab või lükkab tagasi meie europüüdlusi, hinnates, kas Eesti täidab eurole ülemineku Maastrichti kriteeriume ja kas nende täitmine on jätkusuutlik või mitte. Raport on aluseks Euroopa Ülemkogu 2010.
aasta suvel tehtavale lõplikule otsusele, kas Eesti pääseb eurotsooni. Kogu eurodiskussioonis on justkui peamiseks küsimuseks kujunenud, kust leida eelarvedefitsiidi katteallikaid, jättes üldrahvaliku arutelu ja muud küsimused tagaplaanile. Töötukassa tulude-kulude analüüsis ja prognoosis on oluline rõhutada, et need vahendid on vajalikud – ja tulevane maksumäärade tõus peab tasakaalustama just töötukassat, selle eelarvet, mitte olema lisapuhvriks või reserviks keskvalitsuse suuremale eelarve puudujäägile. Teiseks on palju räägitud pensionisambast, kuid tahaksin täpsustada, et pensionireformi peamine eesmärk oli ja on tagada inimestele piisavad sotsiaalsed tagatised tulevikuks.
Viimasel ajal on riiklik pension (I sammas) tõusnud kiiresti, mis on olnud tingitud samba indekseerimisvalemist (samuti lubatud pikaajaline riigi kohustus) ja erakordsest majandusbuumist. Samuti on valimiseelne surve tõsta riiklikke pensione kaasa aidanud praegusele eelarvekriisile. Kindlasti ei tohi lühiajalise kasu eesmärgil õõnestada pikaajalist süsteemi (tüüpiline vastuolu lühi- ja pikaajaliste eesmärkide vahel) ning on välja käidud, et riigi maksete peatamine hoiaks kokku ca 1,5 miljardit krooni. Kuid arvestades suurenevat tööpuudust ja alanevat palgataset, võib kokkuhoid tunduvalt väiksemaks jääda ja süsteemi õõnestamisega tekitatud kahju on korvamatult suurem saavutatud kasust (me räägime ju usaldusest ja õigustatud ootusest).
Loe täpsemalt: http://www.e24.ee/?id=108074