Mäletatavasti oli «Valgevene varajane» üks kartulisort, mille kohta läks käibele nali, et see on maailma kõige varajasem kartul – ta pannakse kevadel maha ja juba hiljemalt kahe nädala pärast võetakse uuesti üles. Mitte sellepärast, et vahepeal oleks kartul täis kasvanud, vaid selle pärast, et enam polnud midagi süüa.

Ka Eesti riik tundub samamoodi käituvat – me korjame ühiskonnast üha tõusvate maksude näol järjest rohkem vahendeid kokku, kuigi need võiksid hoopiski olla investeeringuks uude majandustõusu. Meie majandus ja eksport langevad, sest need tootmisharud, mis meid senini hästi toitsid, seda enam ei tee. Võimalik, et Skandinaavias ja Saksamaal ei vajata enam nii palju meie palkmaju, võimalik, et Soomes ja Rootsis pole enam nii palju meie ehitajaid vaja. Samuti on maailma poliitilise olukorra tõttu Venemaa naftatransiit ära jäänud ning vaevalt, et lähikümnenditel enam taastub.