Üks lihtsamaid asju maailmas on valitsust kiruda, tunnistab Fookuse «Raha ja majanduse» toimetaja Peeter Koppel.

Vaadake, see on kõige tavalisem ressursside piiratuse paradoks. Ressursid nimelt on (alati!) piiratud. Vajadused või vähemalt soovid – kui vähegi mõelda, kipuvad olema aga piiramatud. Seega tuleb neid piiratud (!) ressursse mingil viisil jagada. Sellega valitsus laias plaanis tegelebki ja kuna ressursid on piiratud, jääb keegi alati ilma, keegi saab liiga vähe ning lisaks on võimalik tülli minna ka maailmavaateliselt, et kes, kuidas, millal ja mil viisil üldse midagi saama peaks – ning kes peaks sootuks ilma jääma.

Valimiste eel saab aga veelgi enam «nalja», sest siis võetakse kollektiivselt kätte ja unustatakse see «ressursside piiratus» kenasti ära ja kuigi tasapisi peaks olema juba mingi ajalooline kogemus akumuleerunud, siis ei taba akuutne mälukaotus mitte ainult kampaaniat tegevaid poliitikuid, vaid ilmselgelt ka valijaid. Mälu ei pruugigi tagasi tulla, kuid ühel hetkel seistakse objektiivselt paratamatu ressursipuudusega taas silmitsi ning siis tuleb ühtedel hakata vaatama, kuidas jaotada ja teistel hakata kiruma, et jaotatakse valesti.