Eesti Maksumaksjate Liidu pressiteade 
24.11.2022

Euroopa Kohus tegi 22. novembril otsuse liidetud kohtuasjades C-37/20 ja C-601/20, milles tunnistas kehtetuks Euroopa Liidu rahapesuvastase direktiivi sätte, mis näeb ette, et äriühingute tegelikke kasusaajaid käsitlev teave peab olema igal juhul üldsusele kättesaadav. Euroopa Kohus leidis, et üldsuse juurdepääs tegelikke kasusaajaid käsitlevale teabele kujutab endast Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8 kaitstud põhiõiguste (eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse) rasket riivet. Nimelt võimaldab avaldatud teave potentsiaalselt piiramatul arvul isikutel saada teavet tegeliku kasusaaja materiaalse ja rahalise olukorra kohta. Peale selle raskendab andmesubjektidele nende isikuandmete võimaliku kuritarvitamisega kaasneda võivaid tagajärgi asjaolu, et pärast üldsusele kättesaadavaks tegemist võib lisaks nende andmetega vabale tutvumisele neid ka säilitada ja levitada.

Vt ka Euroopa Kohtu pressiteadet nr 188/22

Pikemalt saab kohtu põhjendustest lugeda kohtuotsuse punktides 63-88

Järgneb Eesti Maksumaksjate Liidu juhatuse liikme Lasse Lehise kommentaar

Hetkel on veel raske hinnata, millised on täpselt selle otsuse mõjud Euroopa Liidus ja Eestis. See on ka ilmselt põhjus, miks keegi väga ei kiirusta otsuse teemal sõna võtma. Samuti ei ole märganud, et ajakirjanduses seda uudist üldse kajastatud oleks. 

Loomulikult rakendatakse seda direktiivi ka Eestis ja meie seaduses on täpselt samasugune säte, mille kohaselt tuleb kasusaajate andmed avaldada ning ainult väga erandlikel juhtudel saab taotleda avalikustamise piiramist (rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 79² kehtib alates 7. märtsist 2022). Nagu Eestis kipub kombeks olema, ei olnud siinsetel tublidel ametnikel alguses plaanis üldse mingeid erandeid lubada, vastav muudatus lisandus huvigruppide survel seaduseelnõusse alles Riigikogus menetlemise käigus. 

Mis võiks siis olla selle kohtuotsuse reaalne tagajärg? Euroopa direktiivi säte on küll kehtetu, aga meie seadus kehtib jätkuvalt ja kõik käib vanamoodi edasi — kasusaajate info on endiselt kõigile avalik. 

Üsna kindlalt võin väita, et praeguses olukorras ei ole võimalik kedagi karistada selle eest, kui ta on äriregistrile esitanud (kas kogemata või meelega) valeandmeid ning varjab äriühingu tegelikku kasusaajat, sest ei soovi sattuda rikaste edetabelisse või kardab tõesti kuriteo ohvriks langemist. Paraku tähendab see, et tegelik kasusaaja jääb varjatuks ka uurimisorganitele ning kokkuvõttes oleme saavutanud seaduse eesmärgile risti vastupidise tulemuse. Täpselt seda ma ka ütlesin ametnikele, kui töötasin rahandusministri nõunikuna.

Kuid see pole veel kõik. Inimestel, kes leiavad, et kasusaajate registri avalikustamisega on rikutud nende põhiõigusi, võivad hakata esitama kahjunõudeid, ja sugugi mitte riigi vastu, vaid eelkõige eraõiguslike andmebaaside haldajate vastu, kesandmeid koguvad ja töötlevad. Üks asi on lihtsalt lugeda ühte rida, et härra X on osaühingu Y kasusaaja, aga kui me saame inimese nime guugeldades ühe klikiga ühel lehel koondinfo selle kohta, kui suur on kõikide härra X-iga seotud äriühingute käive, kasum, makstud maksud, töötajate arv, kinnisvaraobjektid jne, siis see on hoopis teine tase. Kuna andmed töödeldakse automaatselt, siis võivad need olla tihti pehmelt öeldes ebatäpsed, ning selle info usaldamine võib viia majanduslikult kahjulike otsuste tegemiseni.

Soovitan kõigil ettevõtlusega tegelevatel inimestel meie täiesti avalikest superandmebaasidest järele vaadata, mida kogu maailm teie kohta teab (sest kogu teave on saadaval ka inglise keeles). Siinkohal ongi paslik vaadata, millest üldse see Euroopa Kohtusse jõudnud vaidlus alguse sai. Kohtu poole pöördus ühe kinnisvaraühingu kasusaaja, kes väitis, et ta on sunnitud sageli reisima poliitiliselt ebastabiilsetesse riikidesse, kus on kõrge tavapärase kuritegevuse tase, millega kaasneb temale märkimisväärne inimröövi, ebaseadusliku vabadusevõtmise, vägivalla või isegi tapmise oht.

Ma julgen väita, et Eestis leidub piisavalt selliseid inimesi, kes saavad öelda täpselt sedasama. Isegi kui uskuda, et meil siin koduses Eestis midagi sellist juhtuda ei saa.

Olen isiklikult arvamusel, et Euroopa Kohtu otsuses väljatoodud põhjendused mõjutavad Eestit palju rohkem kui Luksemburgi riiki. On vägagi tõenäoline, et me peame Eestis hakkama piirama mitte ainult juriidiliste isikute kasusaajate info avaldamist, vaid tuleb „lukku panna“ palju muudki teavet, näiteks majandusaasta aruannete sisu või kinnistusraamatu andmed. Pean silmas just massandmete avaldamist, mitte üksikpäringute tegemise õigust (millest jääb ka märk maha ja inimene saab kontrollida, kes tema vastu huvi tundis).

Liigse avalikustamise ohvriks ei lange sugugi ainult ettevõtjad. Eesti on teatavasti maailmas üks suuremaid koduomanike suhtarvuga riike. Iga endast vähegi lugupidav inimene püüdleb selle poole, et olla oma kodu omanik. See tähendab, et kinnistusraamatust saab isikukoodi abil üsna hõlpsalt teada, kus inimene elab. Isikukoodi näeme me digitaalallkirjast. Kui maksumaksjate liidule saadetakse arvamuse avaldamiseks mõni seaduseelnõu, siis esimese asjana näen ma ministri digitaalallkirja. Kui ma osalen mõnes kohtuprotsessis, siis saan e-toimikust teada nii kohtuniku kui kõikide asjaosaliste ja nende advokaatide isikukoodid. Äriregistris on kõigile näha kõikide juriidiliste isikute (sh ka näiteks korteriühistud) kõikide juhtorganite liikmete isikukoodid. 

Niikaua kuni Eesti riik ei ole kujundanud ametlikku seisukohta, milliseid õiguslikke protseduure ta kavatseb Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks teha, soovitan kõikidel riiklike registrite haldajatel ja kõikidel eraõiguslikel infoteenuse pakkujatel peatada registrites oleva info massandmetena avaldamine, levitamine ja töötlemine.