Maksuamet sai kohtus lüüa oma sooviga nõuda ärimees Gunnar Kraftilt välja kõik tema maksutulusid puudutavad dokumendid aastaist 1997-1999.

25. jaanuari 2006 a Äripäevas annab Peeter Raidal oma artiklis ülevaate Gunnar Krafti ja Maksuameti üle kahe aasta kestnud kohtuvaidluse lõppemisest.Alates 2003. aastast ASi Sangar juhatuse esimehena töötav Kraft sattus maksuhalduri tähelepanu alla offshore-firmaga Vermar Finances Ltd, mille kontot mees aastail 1997-1999 käsutas. Nagu maksuametnikud kohtuvaidluse ajal toonitasid, võttis Kraft nimetatud firma kontolt korduvalt välja sularaha, kuid samas ei suudetud tuvastada, mis sellest rahast edasi sai.

Sestap esitaski maksuamet 2003. aasta sügisel Kraftile korralduse, millega nõuti välja kõik nüüdse ekspankuri tuludega seotud dokumendid. Kraft polnud sellega nõus ja andis asja kohtusse.Et riigikohus ei andnud maksuameti kassatsioonkaebusele menetlusluba, jõustus Tallinna ringkonnakohtu otsus, mis Krafti eitava suhtumise maksuametnike soovi õigeks tunnistas.Ringkonnakohus asus asja lahendades otsima esmalt vastust küsimusele, kas maksuhalduril oli õigus kontrollida Krafti kõiki tulusid või üksnes neid, mis seotud firmaga Vermar Finances.Maksukorralduse seadusele tuginedes jõudis kohus järeldusele, et maksumenetluse alustamine ning läbiviimine kujutab endast füüsilise isiku eraelu riivet. Kohus leidis, et eraellu sekkumine peab olema õigustatud nii õiguslikult kui ka faktiliselt.Maksukorralduse seadus eristab selgelt üksikjuhtumi kontrolli ja revisjoni.

Viimase eesmärgiks on välja selgitada kõik revideeritava maksukohustusega seotud asjaolud ning see pole suunatud eelnevalt kindlaks määratud asjaolude paikapidavuse kontrollimisele. Samas tohib füüsilise isiku suhtes maksurevisjoni läbi viia üksnes juhul, kui ta tegutseb FIEna või on ise maksu kinnipidaja.Konkreetselt Krafti puhul oli maksuhalduril seega õigus kontrollida üksnes firmaga Vermar Finances seotud tehinguid, mitte aga nõuda kõigi tuludega seotud teavet.Täpsemalt saab lugeda siit või 25. jaanuari 2006 a Äripäevast lk 5.