EML nõukoja esimees Lasse Lehis, juhatuse esimees Ivo Raudjärv ning vanemjurist Martin Huberg kirjutavad Äripäevas riigieelarve läbipaistvuse küsimusest.

Viimasel ajal on sagenenud poliitikute sõnavõtud riigieelarve, eriti selle läbipaistvuse teemal - kas ja kuivõrd põhjalikult peaks eelarve olema lahti kirjutatud ning milline võiks seejuures olla riigieelarve seletuskirja roll. Eesti Maksumaksjate Liit peab vajalikuks toetada Meelis Atoneni tõstatatud küsimust eelarve lahtikirjutamise vajadusest. Atonen seostas küll eelarve, iseäranis investeeringute, lahtikirjutamist peamiselt presidendivalimistega, kuid pelgalt see ei tohiks siiski argumendiks saada. Riigieelarve umbmäärasus on tegelikult märksa laiem probleem.

Vaadakem näiteks omavalitsustele riigi ülesannete andmist. Poliitikud peaksid mäletama, et kevadel 2004 arutati Riigikohtu üldkogus Avanduse valla kaebust (nr 3-3-1-46-03). Tookord küll ei rahuldatud Avanduse valla kaebust, kuid tähelepanu väärivad Riigikohtu kohtunike Uno Lõhmuse, Jüri Põllu, Tõnu Antoni, Indrek Koolmeistri, Jaak Luige ja Harri Salmanni esitatud eriarvamused kohtuotsusele. Vaidlus puudutas muuhulgas kohalikele omavalitsustele täitmiseks antud riiklike ülesannete täpset määratlemist.

Eriarvamustes asuti kokkuvõttes seisukohale, et riiklikud ülesanded peavad olema seaduses täpselt sätestatud, niisamuti peavad riigieelarves olema ette nähtud rahalised vahendid kohalikele omavalitsustele kõigi seadustega pandud riiklike kohustuste täitmiseks. Seejuures rõhutati, et tulenevalt riigieelarve koostamise üldistest põhiseaduslikest nõuetest (põhiseaduse § 115) peavad sellised kulud olema riigieelarves kajastatud läbipaistvalt. Läbipaistvus eeldab ühe või teise ülesande täitmiseks mõeldud rahasumma riigieelarves kirjena kajastamist. Just eelarve läbipaistvuse põhimõte nõuab ka riigieelarve kõigi muude tulu- ja kulukirjete kajastamist piisava täpsusega, et Riigikogu saaks oma põhiseaduslikke kohustusi ka sisuliselt täita.

Kui eelarve on liiga üldine (nt on ette nähtud üksnes kulud haridus- ja teadusministeeriumile mingis summas), muutub eelarve menetlus parlamendis sisulisest küljest mõttetuks, täidetakse vaid formaalset nõuet (eelarve võtab seadusena vastu Riigikogu). Iseasi on see, kuivõrd täpselt eelarve kirjeid peaks liigendama. Arvestades, et eelarve on ikkagi koonddokument, kus kajastatakse riigi kulusid ja tulusid tervikuna, on üksikasjalik kirjendamine tegelikult välistatud. Samal ajal on just riigieelarve seletuskiri see koht, kus peab kulud piisava detailsusega lahti kirjutama, et Riigikogu liikmetel ja ka avalikkusel oleks võimalik anda sisuline hinnang mingi kulu otstarbekusele.

Loe täpsemalt: http://www.aripaev.ee/3382/arv_kolumn_338201.html?e=mc3&leht_id=3382 Vt ka Maksumaksja, 2006, nr 9, lk 10.