Immo Mihkelson kirjutab Postimehes etendusasutuste käibemaksust.

Silmapiiri tagant kostab lahingukära. Rindejoon läheneb ja nii mõneltki näolt peegeldub kasvav ärevus. Omapärane on vaid see, et enamikule inimestest jääb selline väike sõda hoopis märkamata. See on justkui mäng, kus verd ei valata ja kaotajadki jäävad esialgu ellu.

Kuid millise hinnaga? Kostavad hüüatused: «Edasi, Laine! Pane!» Üritades mitte mõelda seljatagant torkivatele parteikaaslaste piikidele, sööstab kultuuriminister lahingusse. Tema huulil on nõrk hüüatus «kultuuri eest!», kuid igaks juhuks ta seda valjusti üle ei korda.

Ajalukku peab see minema käibemaksulahinguna. Kesk, sotsid ja reform vaidlevad – 5 või 18 protsenti. Võib juhtuda, et laastud hakkavad ka avalikkuse ees lendama. Kui ürituste pääsmetele tuleb otsa 5, siis teenivad Õllesummeri tüüpi läbumeelelahutus ning seksikad popsündmused liiga hästi.

Kui aga kõigile lajatada peale 18, siis tõmmatakse väikestel kultuuriüritustel nuga üle kõri, mitmekesisus väheneb ja homne kultuuripilt vaesub paratamatult. Muidugi kiirgab kultuuriministri naerul näolt optimismi, kui ta väidab, et nii ei juhtu. Ministeerium kavatsevat hakata välja töötama plaani, et hättajääjaid toetada. Lubage kahelda.

Juba on kostnud ka hääli, et toimub peavalu ravimine giljotiiniga, mis kõlab peaaegu nagu (kultuuri) tapmisähvardus ja valjemat sorti umbusaldus. Tagamaad ulatuvad kaugele. 90ndate keskpaigas oli osa kultuuriüritusi käibemaksust vabastatud. Edasi on protsess kulgenud lainetusena, muutunud on maksumäärad ja maksjate ring.

Praegu oleme korduvalt kuulnud väidet, et euroliidu käsul tuleb meil maksumäärad ühtlustada. Kui soodustusi mitte teha, siis ülespoole, ja soodustusi tehes madalamaks. Loe täpsemalt: http://www.postimees.ee/040108/esileht/siseuudised/304339.php