Kai Kalamees kirjutab Postimehes, et kultuuriminister Laine Jänese idee kehtestada teatri- ja kontserdipiletitele 18-protsendiline käibemaksumäär pani kultuurirahva kihama.
Postimees kutsus kokku vestlusringi, kus peale Laine Jänese (LJ) võtsid sõna sotsiaaldemokraadist riigikogu liige, etendusasutuste liidu nõukogu esimees ja teatriliidu juhatuse liige Indrek Saar (IS), Eesti Kontserdi direktor Aivar Mäe (AM) ja kontserdikorraldaja Helen Sildna (HS). LJ: Istume Indrek Saarega sümboolselt ühel pool lauda. Oleme sisuliselt, ka oma eesmärkidega samal poolel. Eesmärk on toetada neid kultuuritegijaid, kes ainult oma piletituluga hakkama ei saa.
Nemad vajavad kindlasti lisatoetust. See probleem ei tõusnud enne, kui saabus kohtulahend. Mulle sobis hästi variant, kus viieprotsendilise maksu kohuslased olid riigi- ja munitsipaalkultuuriasutused, mitmed MTÜd, mis korraldasid festivale ja muid ühekordseid projekte. Seda juhul, kui nad said kümne protsendi ulatuses toetust riigilt või omavalitsuselt.
Riigikohtu 26. septembri otsus tõi muutuse ja me hakkasime otsima võimalusi säilitada olukord, et toetus jääks alles neile, kellele seni on rakendunud viis protsenti. Eesmärk ei ole null, viis, 18 või 20 protsenti, vaid see, et riigi toetust saaksid edasi need, kellele seadusandja oli algul soodustuse andnud. Ministeeriumi algatatud debati teema on, kuidas need rahavood tegijateni jõuavad.
IS: Usutavasti on kõik seda meelt, et mida rohkem kultuuri, seda parem. Näen siin põhimõttelist erinevust. Kultuuriministri praegune idee tõsta teatri- ja kontserdipiletite käibemaks 18 protsendile tähendab soodustuse kaotamist ja maksutõusu. Igasugune maksutõus toob paratamatult kaasa hinnatõusu.
Iseküsimus, kas see on just täpselt 13 protsenti. Teatri- ja kontserdipiletite hinnad Eestis on juba praegu Euroopa keskmisega võrreldes kallid. Ülejäänud Euroopa on seoses kultuuri madalama käibemaksuga sõnastanud ka kaks põhiprintsiipi. Esiteks, kultuur peab olema igale inimesele kättesaadav.
Selle tagab maksusoodustus. Hästi oluline on ka võimaluste paljusus nii kultuuri tegijatel kui tarbijatel. Mida rohkem anname kultuuriministeeriumile õiguse otsustada, mis on väärtkultuur ja kellele anda eluõigus, seda vähem on meil valikuvõimalusi ja vabadust. Seda rohkem kaotab kogu kultuuripoliitika.
HS: Pean end väikekontsertide korraldajaks, ehkki töötan nii suure firma kui BDG all. Olen tegelenud selliste üritustega nagu festival Kumu Öö ja sari Jazz’n Motion. Siiani pole me avalikus diskussioonis kuulnud väikekorraldajate vaatenurka. Esimesena kannatavad just nemad ja tantsufestivalid.
Soodsate tingimuste loomine on pinnase loomine uutele kultuuritegijatele. Peaksime mõtlema ka neile, kes tulevikus soovivad kultuuri luua. Olen taotlenud üritustele toetust nii kultuurkapitalilt kui linnalt, kuid pole seda saanud. Olen püüdnud oma eelarvega toime tulla puhtalt piletitulu abil.
Tihtipeale on see kujunenud väga raskeks. Mõned üritused on jäänud ka kahjumisse, mis tähendab, et ideaalis oleksin kontserte korraldanud tunduvalt enam – aastas viie kontserdi asemel 15. LJ: Millise käibemaksuga te neid siis praegu korraldate? HS: Alates eelmise aasta oktoobrist viieprotsendilisega.
LJ: Kas te olete nüüd ka kahjumis? HS: Korraldasin just Rock Cafes Roisin Murphy kontserdi, mis jääb plussi tänu rakendunud viieprotsendilisele käibemaksule. 18 protsendi korral oleks ta väga napilt nulli jäänud. Loe täpsemalt: http://www.postimees.ee/040208/esileht/siseuudised/309912_1.php